Tadaa...

Tere, mina olen Sillu ja ma olen muusikasõltlane, ma lihtsalt ümisen kogu aeg, kui ma muusikat ei kuula ja muul ajal ma püüan seda kuulata ja siis ei suuda ma enam lõpetada ja jään selle pärast kooli minevast bussist maha või mõnele kohtumisele hiljaks või kaotan oma sokid kuhugi. Ja mind paneb imestama, et naabrid ei ole veel virisema tulnud, sest me kuulame muusikat kogu aeg, kui me kodus oleme. Kahtlane. Ma arban, et mulle oleks ravi vaja.
Ma peaks varsti magama minema, aga mul on veel füüsika õppimata ja see tuleb ära teha, vähemalt sain essee valmis. Homme on kehalisse ka vaja minna ja hommikul pean ära pakkima need asjad, mida tahan vanematega Saaremaale saata.
Jah, mu pere on Tartus, mulle päris meeldib, sain täna hästi süüa.
See ei ole muidugi kõige olulisem. Neid on lihtsalt tore näha ju. Pealegi nad hoiavad mind ja muretsevad ja emps küsib igasugu huvitavaid küsimusi mu elu kohta ja ma tunnen end päris heatujulisena.
Daah, mu jalg sügeleb...see ei ole tegelikult eriti oluline fakt. Aga ta sügeleb sellegi poolest, on alles tropp...ja oma jäsemetest võiks ma pikalt rääkida.
Aga ma ei tee seda, sest on uneaeg. ja kes see minu mulisemist mingitest kätest-jalgadest ikka nii väga vajab.
Jag vill tala svenska men jag är dumma, en dumma flicka.
ma ei mäleta enam eriti häti rootsi keelt, mis tuletab mulle meelde (see ei tundu loogiline), et ma pean homme Ristikivi üles leidma ja ajaloo kt kohta küsima ja kehalises ka käima, hm, ma vist mainisin seda kehalise osa juba.
Vabandust:)
Oot, ma lubasin Oliverile, et ei vabanda...hästi, seda ei olnud, aga ära ma teda ka ei kustuta, tähendab, ei kustutaks...deem, see on nagu Montemarosoga.
Nii hea et kusagil on keegi, kes mind kasvatab. Erlessa on ka selle üle rõõmus.
Niiet päris hukka ma ei lähe.
Aitähh.
Sinu Sillu.