Kui kasevõras on päike peidus.

Tegelikult on minu toas suvel alati õhtupäike, niiet, kui ma praegu klaviatuuri kohalt pilgu tõstan, paistab ta mulle otse silma ja olenemata sellest kui kurb ma olen, ta suudab mind alati naeratama panna.
Kuulan "Patience"' i, see tundub hetkel kõige parem. Gorillazit tõmbasin ka natuke, isa sai ka juba jaole, lubasin talle ühe loo mälupulga peale panna.
Me käisime üleeile kitsepiima otsimas, suutsime tekitada mõningast segadust Tumala külas, ja õhtu lõpuks jõudsime omadega sauna baari. Istusime seal Kaduga ja jõime üle pika aja lihtsalt Rocki, nii ajaviiteks juttu ajada oli tore ja lihtsalt kuulata, kuidas orissaare olematu ööelu mööda kulgeb.
Nüüd olen vist külma saanud, eile pärast sauna oli juba selline tõbine tunne, täna on pea terve päeva valutanud, ma loodan et ehk ei löö palavikku üles. Sest haige olla ei ole mul nagu tavaliselt aega. tööd on ja sünnipäevi ja üldse, päevad kaovad kuidagi ruttu, ilma et neis suuremat sisu oleks.
Nüüd ma regan ja maksan Curu sünnipäeva mängu ära, pool kostüümist on mul ka praeegu seljas, ma loodan, et mul väga külm ei ole ja ma loodan, et keegi hea inimene mulle telgi pea kohale annab, või lõkke ääres seltsi pakub.
Näis.
All we need is juat a little patience.
Teie, ajaruumis aeglaselt hõljuv ja oma maailma parandada püüdev, Sillu.

Vikerkaareinimesed

Tere, ma olen tagasi oma Eestimaa tripilt, mis oli üldiselt positiivse tooniga. Ma tahan kohe tänada JussiSin'i, kes päästis minu eilse õhtu ja seda toredat horvaatlannat, kellele me kindlasti Zagrebisse külla läheme. Tänud ka Melianile, et ta meile Tallinnat näitas ja öömaja andis. Ja üldse,, tänud.
Kärtsile ja sellele autojuhile kes meid öösel Viljandisse viis ja Laurile, kes laulis ja Karinile, kes meiega kaasa seikles ja Varesele, kes meid Türil ootas. Ja perekond Leele, Sibellele, kitsepiima ja lahkuse eest, loomadele, olemise eest ja Olllile.
Ja Minizooo tüübile ka.
Kadi lubas oma blogisse kaardi panna, niiet ma meie marshruudist pikemalt ei räägi. Mulle meeldis Pärnu Minizoos, ma oleks tahtnud sinna pikemalt jääda. ma sain Tartus korda aetud kõik orgunnimist vajanud asjad, ma sain Tallinnast kõik vajalikud kingitused. Ma sain korda mõned suhted. ma esitasin näitemängu, mille eest ma Oscarit tahaks. Ma sain närvishoki. Ma ei suutnud keskenduda ma tahtsin nutta ja karjuda, ma tahtsin ainult üht, ma ei mäleta midagi peale segaduse ja hirmu ja üksilduse.
Ma tahaks et see üle läheks.
I'm here, but you are not.
I don't want to act, but, being with you is worth it. Seeing you is worth everything I have.
Ma tahtsin teile rääkida sellest, ki imelised on vikerkaared ja et Tallinnas on Vikerkaare bussipeatus, et esimesel õhtul Tartus nägin ma oma toa aknast Vikerkaart ja...me oleme vikerkaarevärvilised inimesed. Isenäolised. Rainbow people.
Ma ei saa üksi hakkama, kummaline, kaksikloomuse eripära.
Viimane oli vale, vabandust.
niisiis.
Ma lähen nüüd rattaga sõitma. See on hea.
Öösel on ka tore rattaga sõita.

Ei tede poisid mede poiste vastu soa...

Ma ei tea

Ma ei tea veel pooli puid ja maid
või kuidas moosi endasse saab komm
või üledoosi pomm
mis silmapilguga võib muuta elulood

Ma ei tea, kas Shnelli pargi kojameest
ta naine "Shnellipühilaseks" kutsub veel
ja kas ka täna supi teeb
mis aurab leel kui katab lastele

Ja keset pruuni talve, mis on nii lohutu
su naeratus on valge heihoo heihoo...
et meenutada talle õnne, mis tohutu
on aega leida tal veel heihoo heihoo...
Vastu tulevad, mööda lähevad
inimesed ja hetked lähedad
suud soojad ja laulud kähedad heihoo heihoo..
kilileiba sööb estofiil mõnuga
kõiki verbe ei tea sest ja sõnu ka
Valli baarist läeb kalli ja tänuga heihoo heihoo...

Närviline valgus
kõlab käsk nagu lask: üht peab uskuma - vaid üht
peab uskuma, peab uskuma, üht uskuma mind
uskuge mind!

Ma ei tea, miks mantlihõlma takjatena
raamatuga pähe pekstud nägudega tädid
kõrva räägivad
ja lunastuse ristipuudest määgivad

Ma ei tea, miks need surnujumestaja tehtud
üleelusuuruses portreed
mu linna vahel vahel ripuvad
seal keskalleel, kus koerad situvad

Kummaline valgus
Täna teleka ees, õhtul kõik see mees
kui lõppen'd uudised
sest täna näidatakse vaikust!

Ma ei tea veel, mis värvi on su silmad
ma ei tea, mis värvi on su armastus
ma ei tea, miks meil nii niisked ilmad...

Natuke Dagöt jälle. Ja tõesti, vastu tulevad, mööda lähevad, inimesed ja hetked lahedad.
Mina olen nüüd Taanist kodu jõudnud, ma olen paremaks ja targemaks saanud. mul oli tore, tore oli öösel tantsida kuni jalad enam ei jaksanud ja laulda hääl kähedaks ja avastada võõra linna tänavaid ja hoida korraks käest ja lõpuks lehvitada veel. Ja päikeseloojangul praami peal ning piiridel passi otsides ja Berliinis ringi lipates, metroo mürinat kuulates, trakse ja tasse ostes, süües ja juues, näha elu ja aja kulgemist. Ning vahepeal võtta hetk kiirtee ääres, istuda ja lihtsalt olla. Ja Poolas Varssavis kaubanduse keskel kukkuda sülla võõrale ja kõnelda loomadest toreda müüjaga, proovida kleite ja valida, valida.
keldi rist on mul kaelas.
Otsin praegu netist ülikooli, kuhu minna. Ma olen kuidagi väsinud Tartust. Ma olen väsinud ja ma tahan minna edasi, sest nii on õige. Mitte kunagi pole ma saanud vastata kindlalt "jah" kui keegi on küsinud, et kas ma jään Tartusse ja võibolla on asi selles et see polegi õige. Ma pean mõtlema ja hoolega valima.
Homme aga lähen ma mööda Maarjamaad uitama, Viljandisse ja Tartusse ja Tallinna, kerge kõrvalepõige Raplamaal. Ma arvan. Kummaline, aga süda ütleb et oleks vaja. Ja südamehäält peab kuulama.
Ma olen viimasel ajal imelikke unesid näinud, ma olen vibuga inimeis lasknud, ma olen vaadanud kuidas vares mu käe peal istub ja ma olen näinud naeratusi.
Ma loen praegu "Ecce homo"'t ja see meeldib mulle, tahan millalgi Jungi lugeda, ja Elioti
essesd. Vajan harimist.
Meil on muide jänes ka nüüd. ta on küll ainult suveks, aga ta on lahe. Peaksingi minema ja talle ühe pai tegema. Tikrid on ka vist valmis.
Mis teha kui kuhugi poole nii tugevalt veab, et vastu panna ei saa. ma arvan et ma teen õigesti.
Head õhtut, pisimutukad.
Siduge saba külge lehve ja tantsige, tantsige, tantsige, kuni jalad veel kanavad.
Teie Sillu.
Siiralt.

Pärast päeva kõrkjapuhmaste sees.

Ära anna tõotusi,
vandeid pole vaja
armastan sind niikuinii
raiskad vaid mu aja...

Petad mind ja valetad
su truudust ma ei taha
ja võltse lubadusi neid -
su hinge valeraha.

Tõotusi ja vandeid ma
ei hakka sulle andma
sest oma õlul iialgi
ei suudaks ma neid kanda.

Kaks patust inglit mõlemat
koos naerdes käime alla
ja sillad taga põlevad,
on Maailm meile valla.

Kunagi ammu-ammu kirjutasin, aga millegipärast näib see praegu päris hästi sobivat. Võtke kerge kibedusega.

Üles-alla, juuksed valla,
taeva servalt kiigun alla,
vabana kui sinikirju lind.
Siia-sinna lendu minna,
arm ja rõõm kui täidab rinna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.

Mis ma kulla kutsele
oskan ikka kosta.
Pole ilmas varandust,
mille eest mind osta.
Kuld on külm ja hingetu,
pole mõistust meelel
kõval kullast asemel
pole laule keelel.

Ja ongi nii, et maailmas vaid ilu hoiab mind. Täna muide, kohtasin Helenit ja Tiinat, sai natuke juttu aetud ja eks näeme veel, on sõpru, kes on nii lähedased, et isegi tuhanded kilomeetrid ja aastad ei saa hävitada seda usaldust ja hoolimist, mis meie vahele kunagi tekkinud on. Hea seegi.
''''...nii üksildane, kohati. Ja omet, ilu ründab mind kõikjal.
Näiteks üleeile, kui ma tammi peal istusin ja loojuv päike, paksude pilvede alt mulle sileda vee peale kullast tee tegi. Oi, ma tahtsin siis mööda seda rada kõndida, nii sirge ja ilus, otse minule suunatud, nagu oleks ta mulle vaid loodud. Olin ju mina see, kes nägi, kuidas päike pilvede alt välja ronis ja lõpuks uuesti kadus, siis juba veepiiri sisse
Mina vaid istusin ja naersin ja hüüdsin maailmale, kui suur on minu rõõm sellest ilust. Ja ühe kivi võtsin kaasa, alati võtan, kui tal on mulle midagi head meenutada.
Homme, läheme me Taani, tantsima ja ilma avastama. Vaba, vaba!
Veel aasta koolis käia ja siis tuleb otsustada. Rabarock kuulub kindlasti plaanidesse.

Katkend Vennaskonna "Kosmosesügisest"

Me lahkume lõikuskuu viimasel reedel
Ja siinsetel nurmedel siinsetel teedel
Meid tõesti ja tõesti siis näha ei ole
Meid enam ei olegi siin

Kui haab poetab tuules veel rohekaid lehti
Me läheme sinna kus raha ei kehti
Me läheme sinna kus puudust ei ole
Meid enam ei olegi siin

Me lahkume õhtul siit tähesüsteemist
Ja lahkume üldse siit ajast siit skeemist
See tunne on helge see tunne on kole
Meid enam ei olegi siin

Me liigume tähtede tagustel teedel
Ja siis sellel lõikuskuul siis sellel reedel
Meid siin ega sealgi siis tähtsust ei ole
Meid enam ei olegi siin

Siis meetrite valguse ja aastate taha
Meist saatus ja elu ja surm jäävad maha
Me läheme sinna kus muresid pole
Meid enam ei olegi siin

Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Meid enam ei olegi siin

Vahel on nii, et mõned read lihtsalt vasardavad peas, päevad lähevad mööda, aga peas karjuvad sõnad ei vaiki. Nii on nendega siin. "Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole..."
Ma olen ikkagi vist hullumeelne. Ma mõtlen nagu väike mutrike maailma sees ja samas tunnen, et võin olla kasvõi kogu maailma suurune, olla vabam, vaba kõigest. ja siis näib, et ma ikkagi kardan kukkuda, mitte haigetsaamise pärast...ma kardan et ei suuda enam kunagi tõusta.
Ja ometi...hirm on ainus asi mida karta, sest hirm teeb nõrgaks. Te teate, et ma vihkan hirmu, abitust, saamatust ja lollust.
Ja julmust ning ebaõiglust, pole midagi hullemat arast jõhkardist. Kes on muide reeglina ka loll.
Ning ma armastan...jah, armastan: armastust, ilu, vabadust ja headust.
Kõiki neid nende tugeval ja ehedal kujul.
Päikeselapsel on maailmas ülesanne ja see on päikese jagamine. Ma mõtlen, et see vist on mu kohustus, aga vahel ma ei jaksa ju. Keegi peab rõõmus olema, keegi peab maailma paremaks tegema, vahel piisab ühest naeratusest.
Kuid nii raske on kurba naeratust rõõmsaks muuta.
Muide, Tumala mäe peal olevat kitsed, ma püüan sealt läbi käia ja piima saada. Ehk on lahke pererahvas.
Nüüd siiski head ööd teile. Ma püüan homme enne minekut veel miskit öelda. Kuid ärge millegi parema suhtes lootusi hellitage, kui see siin.
Samas, loota tasub alati, sest lõppude lõpuks on ju alati võimalus ja suurimate soovide täitumisele aitab kaasa kogu Universum.
Kenasid unesid.
Teie Päikeselaps.

On päevad pärnalõhnalised

Kuigi praegu tuleb õuest kerget suitsuhõngu - keegi naabruses kütab sauna. Suvi lõhnab ja ma hingan seda aroomi sisse kui hullumeelne. Suve laps, ei saa midagi parata.
Eile oli üks juhtumisi täis päev...alates sellest tegelikult juba, kui Tauri üleeile Laasu väravaposti sõitis....tjah, we survived our first car crash...and the second one too. Nimelt tulles tagasi Tuhkana rannast...tegi lahtine kruus ja Rannamaantee kurvid meile paraja ehmatuse ja veidi rohkem kahju autole. Igatahes, hirmuitav, aga võib öelda, et õnnelik õnnetus, nagu Liisa ütles: "Nojah, kõik on elus".
Me ju suurt viga ei saanud, ehmatus ikka ja auto saab terveks ja eks me ka kunagi mööda Euroopat sõitma läheme. Nagu ma ennegi ütlesin - eluõ petab.
Aga Tuhkana ranna lained!!! Teate,, ma andsin kõik väärtusliku (telefon, ketsid, päikesprillid, pusa) rannale ja lippasin karjudes merre, siis ma kukkusin ja siis polnud ka enam vahet. Meri kees ja lainetas ja lained käisid kohati üle pea ja jalad läksid alt, mererohi ja liiv oli igal pool - ja me naersime ja naersime, karjusime, jooksime, hüppasime, lasime merel endaga mängida, või pigem vastupidi. meri mängis meiega ja meil ei olekski väga valikut olnud. Lõpuks ronisime me muidugi välja.
Teksad jõudsid täna kuivana pesumasinase, pluus jõudis sinna eile.
Vaimustav elamus oli.
Täna käisin linnas, ajasin asju...telefoniasju...urr. ei olegi tahtmist rääkida, nüri tegevus oli.
Siis veel tantsisin õhtul, home lähen ka. Mariilt sain kingad. Seems like everything goes one, is it good or bad, some things just have to happen.
Aga teate, ma lõpetan praegu, lähen ja vaatan ehk midagi, lõbusat (meenutused....Lustileid, Lõbulemb, Rahuleid, Ihalemb....mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele...).

Hommik käes, siis silmad lahti, õhtu käes - siis sulgeme.

Tule mu poole
kinni hoia, ma tõmban ta pingule
köögis on toole
kõik mõnusalt istuma mahume
Kõik on nii värske
kala, juurikad, sõbrad ja silmavaade
sõnumeid järske
üksi elutoas las jahub telesaade

Köögis on hääled
köögis on lõhnad, mis koeragi hulluks aa'vad
pikemalt jääme
lauda, sest täna siin kõik kõigest aru saavad
töö teevad ära
vein mõtted ja tunded ja Karjalainen
hommikul väga
nii vara tõusma ei pea me, naine

Teeme
süüa me teeme
süüa me teeme
püüame, teeme
hüüame: tee veel!

Me Toiduklubisse alati tulla võid
kui su silmist pliidile võtta saab tuld.

Ja ma kokkan, ja tantsin ja töötan ja sõidan rattaga ja süüa ei jõua, ja lobisen Maasilinnal Kaduga, pükstest ja eluolust, joon aegajalt siidrit või õllet, loen harivat ja vähemharivat kirjandust, joonistan, kui jõuan, suhtlen ja olesklen. Ja tahan kitsepiima, mida mul kusagilt võtta ei ole. Ja Pöide kirikusse Rannapi kontserdile lähen ja Taani sõidan, 15ndal nimelt. ja täna ei abiellunud, tegin pulmarahvale hoopis kringleid ja olin üldse oma 10 tundi jalgade peal. Kuulan muusikat, veel ja veel. Kirsid muide said otsa. Plaastrid küünarnukil ja sõrmedel, ma oskan end pidevalt vigastada. Istun tulise panni otsa ja suhtlen.
Meie seltskond on ju kohvikus nii meeliülendav.
Natuke igatsen Tartu ja vabaduse järele, maanteede ja tanklate järele ja selleks ma ju praegu raha kogungi, et minna, õige pea.
Ma õpin, sest elu õpetab ja muutun, sest maailm on liikuv ja paigalsesi on pimedus, mis ei tee midagi paremaks.
Ahjaa, meres on ahvenaid, viimati saime vanaisaga oma paarkümmend kala. Suitsuahven on ülihea.
Aurora amici musae est.
Võib-olla.
Viri oves sunt?
Mõned kindlasti.
Aga mitte kõik.
Ja nende teiste terviseks võib vahel veidi juua.
Et pliidile silmist võtta saaks tuld.