Patsy Cline - She's Got You

Õppevahend sotsioloogia referaadi jaoks.Kõrgharidus ongi üks suur romantika?

The Clash - I Fought The Law

Just another bicycle

http://iseolemine.wordpress.com/

Kui tuleb kord sügis...

KOSMOSESÜGIS
(T.Trubetsky)

Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Meid enam ei olegi siin

Me lahkume tuledes kosmoselaevas
Ning just nagu heledate tähtede taevas
Siis kui me siit lahkume kui enam pole
Meid enam ei olegi siin

Me lahkume lõikuskuu viimasel reedel
Ja siinsetel nurmedel siinsetel teedel
Meid tõesti ja tõesti siis näha ei ole
Meid enam ei olegi siin

Kui haab poetab tuules veel rohekaid lehti
Me läheme sinna kus raha ei kehti
Me läheme sinna kus puudust ei ole
Meid enam ei olegi siin

Me lahkume õhtul siit tähesüsteemist
Ja lahkume üldse siit ajast siit skeemist
See tunne on helge see tunne on kole
Meid enam ei olegi siin

Me liigume tähtede tagustel teedel
Ja siis sellel lõikuskuul siis sellel reedel
Meid siin ega sealgi siis tähtsust ei ole
Meid enam ei olegi siin

Siis meetrite valguse ja aastate taha
Meist saatus ja elu ja surm jäävad maha
Me läheme sinna kus muresid pole
Meid enam ei olegi siin

Selline lugu siis, mis mind igal suvel aeg-ajalt kiusamas käib. Ood boheemlaslikule (punk)eskapismile. Või ka lihtsalt uutele võimalustele ja vana hülgamisele.
Ei taha millelegi vihjata, paljud inimesed keda sõbraks pean, lähevad sel sügisel. Ja mitmed ka tulevad. Elu on selline. Ühel päeval lähen ka ise.
Tegelikult on ju veel juuli ja sügiseni palju aega. Kuid juba ma mõtlen, kuidas elama hakkan, mis töö otsin, kuhu trenni lähen, milliseid teid pidi jooksen ja jalutan, veel olulisem, koos kellega?
Inimesed kui inimese elu lahutamatu koostisosa. Samas üksi olemisega harjub. Vaikselt läheb igatsuse intensiivsus üle kurbmagusaks nostalgiaks, vaikus ei hirmuta, ootus asendub meenutustega jne.
Eepiline igatahes.
Praegu usun, et minu pidepunkt siin maailmas on rahu, rahu ja inimesed, kes suudavad seda tunnet minus tekitada. Olles rahulik märkan oma mõtteid, unistused omandavad vormi ja ma tõesti tunnen, et mul on siin maailmas olemiseks vähemalt mõned põhjused. Mured tulevad sellest kui ei tunne end iseendaga koos hästi - kui olla selline mina nagu meeldib,, siis kaovad mured ära. Tublisti motivatsiooni olla parem inimene.
Marten viskas mulle Ööülikooli lingi, kuulasin Lotmani ja mõtlesin, päris tore oli ajusid kasutada. Homme ehk Turovski.
Tiiu tuli ütlema, et ma klõbistan kohutavalt - hirmsa häälega klaviatuur on siin vana arvutikolu küljes. Teine probleem on kõvaketta mahutavus, olles 240 GB-ga harjunud on 8 natuke vähe.
Hää küll.
Mul on täna veel kavas Murakami ja Bulgakov.
Kena õhtut.
S

Las Cronicas de Narnia - The Call ( Regina Spektor )

Ilus laul, vaatasin filmi ja jäi kõrvu helisema.

Tassis veel auramas tee

Helen oli siin, rääkisime vist ööläbi, magasin igatahes vähe. Ja kurk valutas ärgates. Aga tegime oma hipikõnni öises Orissaares ja pesime koos hambaid - ehk nagu kunagi ammu, kui me väikesed olime. Kirjutasin Poognasse ja samas mõtlesin, et miks. Kui ma kirjutan midagi isiklikku, enda jaoks, siis miks ma tahan et võõrad seda loeksid (ja samas põen, et keegi tuttav sellele peale ei satuks), miks on mul vaja kuulda võhivõõraste arvamust oma tunnete kohta? Sest ega neis nadides luuleridades ju muud pole, minu hetketunne ja vaatamine, mõtted elust nii nagu mulle parajasti paistab. Miskipärast ajavad need kommentaarid mind naerma, nad ei mõista ju miks ma sellised sõnad sinna kirjutasin, miks just nii. Ja siis loen neid skeptilisi arvamusi ja polegi kurb vaid on hoopis rõõmus. Või peaks seda kriitikat tõsiselt võtma...Ei.
Rääkisin Helenile oma inimsuhete võrdlusest kapitalistliku majandussüsteemiga, mind pani imestama, et see tundus talle uudne. Ise vaatan seda nüüd juba skeptiliselt. Usun vist liiga palju siirusesse ja...armastusse.
Tõnis Mägi muudab mind hetkel nostalgiliseks.
Ja miskipärast hulk lihaseid valutab, see häirib natuke.
Rahu on hea. Äikeseilma valgus on siin meil, tema ka ilus, vedelen oma toas põrandal, loen ja kirjutan ühtteist.
Jäääär - "Üksilduse valss" Ilus, habras lugu.
Olen rahul, et võin olla rahul sellega, et olen siin. Mingi väike äng on veel põues ja vahel ei lase klomp kurgus sügavalt hingata. Aga ma usun et ta läheb ära. Küll ta ükskord ikka läheb. Või lähen mina.
Kaua sa ängiga ikka koos elad:)
Lõpuks tahaks öelda, et te olete mulle väga armsad (ma muidugi ei tea päris, kes siin kolavad, vb mõni nii armas ei ole ka...) ja ma loodan et teil on oma pisike päikesekiir või mõni hea mõte, mille südames kandmine teid rõõmsaks teeb.
Oh, ma lähen lausa nummiks.
Ja siis irooniliseks.
Aitab, tüdruk.
Head ööd.

Linnasuve laul

Iga kord kui ma Jaanuse blogi loen, tekib mul suur isu kirjutada. Olen linnast tagasi, kalendrit vaadates selgub, et olin ära ainult paar päeva - mõistus püüab selgeks teha, et see aeg kestis terve igaviku. Tea kas asi on magamata öödes või suures hulgas inimestes kellega kohtusin. Hea on tunda, et kojutulek oli õige otsus. Hea on teada, et vahel ei ole vaja toreda inimesega püsivaid kontakte luua. Piisab kui talletada enda jaoks mälestus jalgrattaga varahommikuses Tartus sõitmisest. Olid mõned väga meeldivad vestlused ja mõned vähemmeeldivad. Olid lauamängud ja suhtlusmängud. Ja Pirogov, kaste täis korter ning kassipoeg Emajõe ääres. Oli tavaline suvi Tartus. Sain aru, et mõni emotsioon on püsivam kui teine, mõnd hetke saab endaga kaasas kanda, sest ehk tuleb ka sellel oma aeg. Senikaua võib maailmas silmad lahti ringi käia, sest uut ja huvitavat on igal pool. Näiteks kingapaar Narva maantee äärses bussipeatuses. Ja ööd meeldivad mulle endislt, need öised retked Tartu tänavatel ja hoovides, kus tunned kuidas adrenaliin õrnalt tõuseb ning samas rahuned ja hingad kopsudesse rahuliku linna värskemat õhku. Ma armastan oma Tartut. Oma inimesi ja pärnalõhnalisi tänavaid. Aga vahepeal on päris hea Saaremaale sõita ja natuke raamatuid lugeda ning asjade üle järele mõelda. Tundub nagu oleksin kahe päevaga tublisti vanemaks saanud.
Head und.
S