Täna oli korraks selline tunne, istusin Shakespeares ja mitte keegi ei tahtnud koos minuga teed juua. Võiksin masenduda aga pole tahtmist, pealegi on õues puud õites ja see on juba midagi mida vaadata. Ma nüüd mõlen, et lükkan kõik oma msni vestlused kinni ja lähen õue veel või hakkan õppima. Mitte et ma teiega rääkida ei tahaks. Ma olen lihtsalt inimestest natuke väsinud. Kuigi, kui keegi viitsiks minuga raudtee äärde tulla oleks päris lahe.
Ei nüüd aitab, kodu on igav, tüütu ja masendav. Tahan välja. Teised mässavad Simsiga, varsti saab kool läbi, jei!
Ok, ma tulen millalgi tagasi ja ütöen mõne mõistliku asja.
Ahjaa, ma olen näitleja, püüdke vahet teha, kas ma mängin või mõtlen tõsiselt, tegelikult, lihtsalt nautige elu. Ta on selle ära teeninud.
Armastusega, Sillu
kanaljee
4 years ago
3 comments:
Vabandust et ma tulla ei saanud. Väga oleks tahtnud.. Ikka kohe väga väga. Aga kool tapab. Ma pole vist elusees end nii halvasti tundnud (nii vaimselt kui füüsiliselt). Aga muidu läheb hästi.
Ma oleksin tahtnud sinuga teed juua ja raudteel jalutada.
Helista mulle vahel.
Ma püüan helistada, tahaks sind näha küll, mulle meeldib sind kuulata ja oi ma olen sulle igasugust jama rääkinu, tarku asju muide ka:)
Post a Comment