Naeratused

Tulin linna, põhjus suhteliselt segane, oli selline vajadus, mis ajas kella kuue ajal hommikul bussi peale - ikka juhtub. Aga kui ma Tartu bussijaamas maha ronisin, siis oli korraga süda lusti täis ja üle hulga aja oli mul jälle see väikese rõõmsa lapse tunne, tulenevalt sellest helsitasin järjest kõigile vahvatele inimestele, et teada saada, kes mind näha saab/tahab. Nojah. Asi päädis sellega, et pesin kodus pea puhtaks ja ajasin kleidi selga (väga mõnus on kleidiga patseerida) ja läksin Martenile töö juurde külla. sõin seal ja ennekõike hüplesin paljajalu mööda Baeri maja vanu parkettpõrandaid ringi - rõõmu kui palju. ja akna taga kahisesid puud ja kohvi juues ja kirjutades vaatasin neid ja kuulasin Rõõsikaid, ausalt, hea oli olla. Väike, siiras, rõõmus ja unistav...natuke ebaratsionaalne ka. Siis lasin sealt jalga ja otsustasin, et võiks väheke pakkida. Suundusin päärast mõningast kaalumist Raatuuse ärikeskusesse kastijahile. Loomulikult ei saanud ma ühtegi kasti. Aga uskumatult tore oli näha neid naeratavaid inimesi, kui ma rõõmsalt leti juurde keksisin, lausega "Tervist, ega teil juhuslikult pappkaste ole, millest te lahti tahaks saada?". Nad kõik naeratasid, Klicki müüja tegi isegi nalja, minu kulul küll - ta oli just kastid minema visanud. Viimaks läksin nurga peale Noortehnikusse, kus, üllatus-üllatus, oli kaste lausa lademes. Tore teenindaja-mees pidi lausa nahast välja pugema, et mulle sobiva suurusega kaste pakkuda:)
Loo moraal: naeratusega ei löö võibolla läbi, aga tuju teeb ta paremaks küll, nii endal kui teistel.
Vihma hakkas ka sadama. Ja ma ei suuda raamatuid koju saata, mingi kastitäie panin siiski hakkama.
Hiljem Kadile appi kolima.
Päikest!