veidi kummuli

Ma istun ja mõtlen, et kusagil kaugel planeedil kasvab minu elulill, aga ma kardan meeletult, et lammas on ta iga hetk ära ampsamas ja mulle ei jää enam midagi. Maailm on raske ja suur ja hirmutav kolakas ja ma lihtsalt tahan ennast ära peita.
Ma tunnen et ma ei taha Urgu minna, ma tahaks et keegi minuga räägiks, mul on mingit lahendust vaja.
Vähemasti on mul süüa, söök on hea, oleks õues parem ilm, siis ma läheks ja jalutaks. Aga mulle wi meeldi Tartus jalutada, üksi mitte. Me ei ole ju midagi halba teinud.
Hinddeid sain kätte, ma ütleks et sain nii shoki kui ka meeldiva üllatuse osaliseks.
Aga see pole oluline.
Ma tahaks et midagi paremaks muutuks.
Ma vist ikkaig lähen Urgu, ehk tahab keegi minuga koos kõmpida.