1-2-3

Eilsed hormoonid ja äng andisid hommikul järgi. Kaos minu toas tulenes empsu hasartsest remondiideest. Mis osutus päris vahvaks, eriti hetkel kui ma sian esimest korda kasutada akudrelli. Wee! Pool tundi koos põrandaliistudega oli tore. Tahan ka endale akudrelli. Pärast pingelist kruvimist ja kõverate liistude väänamist panime koos Mannuga kokku uue esikuriiuli. Tõdesin jälle, et naised on ikka ebapraktilised loomad - emps oli ostnud liiga kõrge kapi. Pärast mõningaid mõõtmisi tekkis väike lootus, et kui kapil jalad alt ära kruvida peaks see esikusse mahtuma Mahtus ka, mitte küll vastu seina, aga siiski. Remont on igatahes vahva, va. asjaolu, et ma oma tuppa ei mahu. Muide, leidsin põrandal valitsevast segadusest lauluraamatu nii värske ilmumisaastaga nagu 1896. Olin mitu minutit vaimustuses ja lehitsesin seda haruldust. "Eesti Rahwa Laulu Raamat", välja antud Revalis. 1898 oli keegi Hr. Kuur sinna oma nime kirjutanud.
Retro.
Saunas käisime ka. Ja nüüd lõpetasin Pärnu filmifestivali filmi vaatamise - abordid Venemaal. Raske. Aga mulle meeldib neid filme vaadata. Remont on hea, sest siis on mul siin tegevust, pealegi põnevat tegevust. Lisaks sellele olen nüüd tantsupeo lugude sõltlane - ema kuulab seda plaati vist 24/7. DVD-d vaatasime ka, suure osa ajast püüdis ta näidata kus tema rühmad parajasti on:)
Ja see pidu oli mere-inimeste jaoks rokem kui teistele. Ma ei tea, kui paljud teist on "Viire takka" saatel lapsena magama jäänud. Ja ega mu vanaisa kala pärast ainult merel käi.
Ja muidugi "Tuulevaiksel ööl".
Kes pole kuulanud, kuulake.
Sõnad kirjeldamiseks oleks liigsed.
Head und.

Sweet chaos

Istun keset oma asju, suur kiusatus on nende kahte hunnikusse (koju vs linna) jagamise asemel kõik musta prügikotti toppida ja minema visata. Aga seda ma ei tee. Pisitasa koristan, pesen pesu, teen süüa ja siis pakin. Täna on ses osas asjalik päev. Eelnevalt sai ringi loodertatud, vaatasime filmi, mängisime lauamänge, istusime Pirol, käisin saunas jne. Tunnen end Tartus õnnelikuna, õnnelikumana kui kodus, peamiselt selle pärast, et seal ei ole kedagi ja mul ei ole eriti valida, mida oma ajaga peale hakata. Aga siin meeldib mulle pehmetel pärastlõunatel jõlkuda Tähtvere vaiksetel tänavatel või Ülejõe pargis puu otsas kohvi juua. Või viia tass kohvi tööl igavlevale Markusele või tüüdata inimesi telefonikõnedega, et teada saada, mida nad teevad ja mõtlevad. Lubasin emale, et homme lähen koju. Aga ma ei taha. Võimalik, et on parem et lähen siit enne kui kogu see hea ja kerge olemine mind tüütama hakkab. Aga miskipärast ma seda ei usu. Üle nädala ma seal ilmselt vastu ei pea, kuigi võtan nüüd oma seljakoti ja magamisasjad kaasa - saab isu korral metsa minna. Sain Reedaga kah räägitud, tahab mulle kodukaaslaseks tulla küll, see on hea. Unenäod on viimasel ajal kummalised. Aga enesetunne on hea. Tulin jooksmast just, linnas oli nii palju koertega inimesi, ilmselt tulid kõik korraga välja jalutama. Seebu plaanis ööseks siia tulla, tea millal ta jõuab. püüan ikka ärkvel püsida. Aitab kah, ega mu tegemised teab mis põnevad ei ole. Ei mingeid drastilisi muutusi, lihtsalt mahe kaos.

Naeratused

Tulin linna, põhjus suhteliselt segane, oli selline vajadus, mis ajas kella kuue ajal hommikul bussi peale - ikka juhtub. Aga kui ma Tartu bussijaamas maha ronisin, siis oli korraga süda lusti täis ja üle hulga aja oli mul jälle see väikese rõõmsa lapse tunne, tulenevalt sellest helsitasin järjest kõigile vahvatele inimestele, et teada saada, kes mind näha saab/tahab. Nojah. Asi päädis sellega, et pesin kodus pea puhtaks ja ajasin kleidi selga (väga mõnus on kleidiga patseerida) ja läksin Martenile töö juurde külla. sõin seal ja ennekõike hüplesin paljajalu mööda Baeri maja vanu parkettpõrandaid ringi - rõõmu kui palju. ja akna taga kahisesid puud ja kohvi juues ja kirjutades vaatasin neid ja kuulasin Rõõsikaid, ausalt, hea oli olla. Väike, siiras, rõõmus ja unistav...natuke ebaratsionaalne ka. Siis lasin sealt jalga ja otsustasin, et võiks väheke pakkida. Suundusin päärast mõningast kaalumist Raatuuse ärikeskusesse kastijahile. Loomulikult ei saanud ma ühtegi kasti. Aga uskumatult tore oli näha neid naeratavaid inimesi, kui ma rõõmsalt leti juurde keksisin, lausega "Tervist, ega teil juhuslikult pappkaste ole, millest te lahti tahaks saada?". Nad kõik naeratasid, Klicki müüja tegi isegi nalja, minu kulul küll - ta oli just kastid minema visanud. Viimaks läksin nurga peale Noortehnikusse, kus, üllatus-üllatus, oli kaste lausa lademes. Tore teenindaja-mees pidi lausa nahast välja pugema, et mulle sobiva suurusega kaste pakkuda:)
Loo moraal: naeratusega ei löö võibolla läbi, aga tuju teeb ta paremaks küll, nii endal kui teistel.
Vihma hakkas ka sadama. Ja ma ei suuda raamatuid koju saata, mingi kastitäie panin siiski hakkama.
Hiljem Kadile appi kolima.
Päikest!

Tunnen tugevat vajadust kirjutada. Tahaksin väljendada seda mõtete ja emotsioonide segapudru, mis mind viimased 48 tundi on vaevanud. Ma haistan mingit lootusekiirt ja pääsemisvõimalust ja see teeb mind rõõmsaks, teadmine üksindusest aga hirmutab mind. Kodus olles tunnen end külalisena ja muud kohta mul hetkel ei ole. Peaksin tegema süüa, koristama ja koeraga jooksmas käima, aga motivatsiooni ei ole. Ma tunnen, et kui kord inspiratsioon on mind puudutanud, siis kõik päevad ilma selle puudutuseta on tühjad. Saan küll aru, et nii elada ei ole võimalik ja igatsusel peab laskma puhata, aga elu, mis tundub nii lühike ja samas näib nii mõttetu, tüütab mind. Eelkõige see, et tean, et ta pole nii tühine, et tal on mitmeid väärtusi, kuid sealjuures olen rahulolematu. Kardan ikka sügist, mingil määral muidugi ootan ka. Aga pidevalt käib peast läbi mõte, et ehk ma valisin valesti, ehk ma oleksin pidanud juba ammu lahkuma oma linnast ja harjumustest. Iga päev otsin märke ja näen peamiselt kaht viidet, esimene minu vana unenäomõis ja Itaalia, teine briti saarte vihmasus ja aeg iseenda jaoks. Imetlen inimesi, kes julgevad oma elus muutusi teha. hea, et tunnen, et olen viimaste aastatega paremaks ja tugevamaks saanud. Ma lähen edasi. Ja see lugu polegi lugemiseks kellelegi muule kui mulle endale. Egoismiga peab tegelema. Aga midagi selles on. Minu elus, minu olemises, mingi väike säde.

Everybody's Free to Wear Sunscreen! (ORIGINAL VERSION)

Seekord mulle endale.

Summmmm....

Mesilane lendab mööda tuba, minul on käed rohimisest hellad ja jalad rohelised, eks ta ole. Saaremaa tähendab suures osas aiatööd. Ülejäänu hää on võimalus käia kenas kohas jooksmas ja jalgrattaga sõitmas, viimasest kahest on saanud mu lemmiktegevused. Ei oska paadimatkast, oma sünnipäevast ja muust heast eriti midagi kirjutada. Tean nüüd paremini kui head inimesed mind tegelikult iga päev ümbritsevad ja kui tähtsad nad mulle on. Ühtlasi on suvi toonud tagasi rännukihu ja armastuse magamata ööde vastu. Aga seegi on rohkem minu mõtete asi kui pikemaks kirjutamiseks sobiv. Praktilise kandi pealt on kodu leidmise osas veel kahtlusi ja tekkinud soov endale gaasipriimus osta....niiet pakkumised on oodatud. Pisikesed pahuksisolemised iseendaga leiavad heast muusikast leevendust ja nuh, mis ei tapa teeb tugevaks, kuigi haiget saamine on sealjuures tõenäoline. Tallinnas sain aru, et hoolimata üldisest tülgastusest kaubanduse vastu ei suuda ma end talitsed raamatu- ja aianduspoes - esimeses, noh, seal on raamatud ja teises olid roosid...niii palju roose! Ma olin täiesti valmis kulutama 500 eeku roosiistiku peale, õnneks ei olnud mul rahakotti käepärast. Loomaaias käisime ka, maod on endiselt põnevad ja tiiger oli kah tore. Aitab siis nüüd. Pean Lastefondi jaoks pisitööd tegema ja natuke rohimisest puhkama.
Head!
S.

Queen-Bicycle Race

Taurile.
Ja teistele paadimatkajatele ja inimestele, kes julgevad valjusti laulda.

Suveöö unenägu

...ehk siis magamata öö, ehk siis larp, ehk midagi mõnusat. Kuigi ka vihm ja külm, tund ja tund, vaatad kella, mõtled et on neetult ilus hommik ja et on külm. Jooksed. Läbi vihma ja kaste, üle karjamaa, sisikond ei ole nõus - hingeldad, tagasi. Natuke vihma käes lõkke ääres vorsti ja kartulit, põletad suulae ära - aia. Aga maitseb hästi. Tahaks sooja ja kuiva, oma voodisse, heliseks juba telefon. Kuulatad iga heli, et kas on Arno autoga, autos oleks hea ja soe...Tartus ootab voodi, mm! Aga on vihm, katus tilgub siinseal läbi, tuule käes on eritit külm. Mootorimürin! Telefon on vait, aga see on kindlasti tema, kindlasti...kott selga ja parkla poole, viimasel kahekümnel meetril hakkab telefon helisma - jei! Soe, soe, soe! Uni...ei, oot, peab vaatama, et rooli hoidev inime ärkvel püsib. Marten juba magab, Dani vaatab välja. Arno sõidab, aegajalt muudab käte asendit ja sügab nina, heh, Coca pudelid on tühjad, vaesed väsinud loomad. Aga mängul ju polnud vigagi, alguses oli segane, aga zombisid nottida oli vahva. ja liblikad! Terve mets neid täis, kõnnid üksi pimedal rajal ja mõtled et ilus on see Eesti suvi, õhk on värske ja liblikad ümberringi nagu "Suveöö unenägu". Ümised, taevas on pilvede vahel ufolaadne päike. Hommik...
Jõuad tartusse, siis voodisse, põrandale jääb kaos seljas ja kaasas olnud asjadest, silmad lahti u 15.40...süüa? Uimasena tuigud ringi, telefon...kes, mida? "Me oleme seitsme minuti pärast all, Aapo juurde grillima." Ah, em, särk? Püksid? Võtmed võiks ka võtta. Hops-hops. Autosse, veider seltskond, kaabu ja atlasega Goblin, Curunir, "You are my sunshine", lobisev Aapo.

Ma ei oskagi nüüd midagi öelda, kindlasti oli parem olla seal kui üksi Saaremaal, viimase hetke otsused on endiselt rõõmsate tagajärgede eelduseks. On keeruline väita midagi muud kui seda, et on suvi. Suvi peabki selline olema. Ja 20 on siiani igatahes suurepärane. Ma olen küll mõne mõttega natule pahuksis, mõne emotsiooniga õigemini. Kuid eks nad leiavad ka oma lahendus.
Ahjaa, Liisa, su käekell on minu käes.
Ma olen nüüd unetu. Ja lõhnan üleni lõkkesuitsu järele.
Kena sooja sumedat ööd.

I got a feeling, I could be someone.

Kõik saab korda.

Vahel on mul tunne, et kõik lähevad Tartust ära ja sügisel istun ja ma jumala üksi jõe ääres. Need mõtted tulevad siis peale kui lähedusevajadus lakke ronib. Siis kõnnin tänaval ja igatsen nii, et käed rusikas ja hambad ristis. Siis kuulan Dagöt ja hakkab natuke kergem. Aga ainult mõneks ajaks. Üksindus ei ole halb kui see tähendab enda jaoks aja võtmist, halb on siis kui ei taha üksi olla aga ikka oled ja midagi teha ei oska.
Ja see ka et ma usaldan hästi väheseid inimesi.
Eile võeti mul mõlemast veenist verd. Ei minestanud kordagi - success.
Aga enesetunne on ikka jama.
Laevapiletid ostsin ära, pühapäeval saab korra Eestist välja, söögi osas tuleb veel orgunnida.
Ma võin ju öelda, et tahan lihtsalt lähedust ja hoidmist, aga tegelikult on see vana kuri armastusevajadus mis hinge närib. Ei tea temaga midagi teha ka. Põgeneda?
Not my cup of tea.
Imeliste juhuste puudus teeb hulluks, ja peavalu, see ka.
Et selline äng-ving siis jälle.
Olge muhedad.
Kui ma ära suren siis saab minust pärnapuu.

Eurovision 2008: France - Sebastien Tellier - Divine

Üks parimaid läbi aegade.

I are alive

Hetkel ei ole kuigi halb, mul on natuke muusikat Youtube'iat, kitarrisoolod silitavad kareda käpaga kõrvu ja eesolev nõudepesemine ei tundu kuigi hirmutav. Hommikul oli paanikahoog. Vihkan neid asju.
Aga Marten lubas mul eesti Looduse toimetuse pehmel puupõrandal õppida, minu õnneks olid seal laiali Oma Keele numbrid, mis aitasid mind eesti keelega, viimasega oleks muidu hätta jäänud. Õppimist sai tehtud, aga suur kuhil on veel eest, niiet, ei tohi lasta motivatsioonil kuhugi kaduda.
Eile hoidsin Katat ja pärast käisin kodus vannis, kuulasin intelligentsele inimesele kohaselt raadioteatrit ja imetlesin vannivahtu. Pingutasin sellega üle, lõpuks oli seda nii palju, et sain vannis vahuskulptuure teha. Mis oli täitsa tore.
Hommikul tegin pannkooke, vaatasin Simpsonite filmi ja paanitsesin nagu eelnevalt mainitud. Hiljem lähen Gopsi juurde, kui just Tiiu ei helista ja mulle natuke süüa ei anna, eile igatahes ähvardas ta seda teha.
Tsipa kahju, et telkimine ära jäi, aga arvestades seda kui madalaid temperatuure oodata on ja minu madratsipuudust, siis võin sellega ka oodata.
meenus siin hiljuti üht Ristikivi tsitaati lugedes, et eelmisel kevadel arutasin mõttelõngu pidepunkti üle. Et, mis on see, mis keset tühjust hoiaks hinge?
Nüüd ma olen jälle mõelnud ja hakanud märkama kõiki neid konkse ja haaka millega ma elu külge olen aheldatud. Nagu kaljuronimissein - värvilised kivid on need igapäevased vajadused, tuttavad, kool, puhkus, ilma nendeta ei saa, aga nad vahelduvad. Konksud seina küljes, kuhu taha turvaköit kinnitada, need on tähtsamad, need on need inimesed, aga ka kodu, lemmiktegevus jms, ilma milleta on raske hakkama saada, need püsiväärtused, mille külge me oma elu turvaköie kinnitame. Kui mõni neist kaob on kukkumine ränk. ja kõige ees, üleval on eesmärk, see mille poole ronida ja elada - õnnelikkus. Kuid sinna ei jõua ilma kivide ja konksude abita.
Nojah, selline mõte siis. Siia sai ta üsna pealiskaudselt kirja aga see selleks.
Püüan olla vähemsõltuv teistest enda ümber, aga see ei tule väga välja. Täna nägin miimi. Ja rääkisin Oskari maja juures oleva pisikese koeraga.
Lõpetuseks ütlen midagi lihtsat, nagu ikka...jalgratas.

Carla Bruni - Quelqu'un m'a dit

see ka.

jean petit danse

Päris veider tegelikult. Aga laul ei andnud mulle pärast seda teatritükki kuidagi rahu.

Üks maas, neli veel

Sõjalise essee sain täna valmis ja saatsin ära, teema ajas segadusse ja ei tulnud just suurem asi. Mis seal ikka. Tõin heas tujus Ruthi juurest oma eetika materjalid, pärast lõunat saab ettekandega tegelema hakata. Üldiselt rääkides, käisin Saaremaal ja puhkasin natuke, maadlesin segaste bussiliinidega ja sõin gurmee lõunasööki. Viimane toimus Pädaste mõisas, perekondliku emadepäeva tähistamise raames ja oli ennekõike väga maitsev, hinnast rääkima ei hakka, aga maitseelamus...mmm! Mis tuletab meelde, et tahan varsti süüa saada. Muide kolmapäevalja neljapäeval saab Athenas vaadata "Diskot ja tuumasõda", et ehk lepiks kokku ja läheks?
Kodu oli hea nagu ikka, ühe öö olime mere ääres, päikeseloojangud on seal ikka täiuslikult ilusad, tekitavad õrna nukrust ja igatsust ja hurmavad samaaegselt. Avastasime Jõiste piirivalvestaapi ja nõukaaja arhitektuuri kuldnäiteid, ineti ja sürreaalne samaaegselt, kokkuvõttes isegi lõbus oli seal turnida ja imestada, et mille kuradi pärast neil sellist betoonkolakat vaja läks.
Ja meri lõhnab, ja mets lõhnab ja linnud. ja kirsipuud hakkavad õitsema. Tartus juba mitmel pool, lähengi Tähtverre neid otsima, ühtlasi meeldi mulle kevadine kuid jahe ilm. Ja lehed! Puud on lehtes ja muru on roheline, kui otsatult vahva see on:)
Sõitsin linna mingi fantoom Kalle-bussiga, mis ei peatu Viljandis ja Kilingi-Nõmmel - väga kaval minu meelest. Hoian akent öösiti lahti ja magan nagu kott. Hommikul on jahe, aga selle elab üle.
Nüüd tuleb uuesti koolile keskenduda, aga sellega saab hakkama.
Mõlgutasin bussis jälle mõttehulki, suuresti armastusest ja rändamisest ikka, aga neist kirjutada ei viitsi.
Edu saarlastele, kes jälle ratastel teele lähevad!
Peab oma lemmiklooma ka suveks üle vaatama, Saaremaa ring tuleb ära teha.
Olgu teil palju rõõmsaid vihmapiisku.
Ja ämbriga rõõska äikest.
Tuleks ta juba...

Log off. Shut down. Go run.

Coldplay - 'Yellow' music video

6000 krooni vaade ja villased sokid

Ehk siis olen rõdul, hakkab juba jahedaks kiskuma, aga kui köögiakent millest linna vahtida ei ole, siis tuleb jäätuma kippuvad sõrmed välja kannatada. Ilma klappideta olla ei saa, neetud ristmik. Aga vaade on iseenesest hea, Vanemuine ja Turu sild, eemal Annelinn, vaikust igatsen natuke. Täna pole ka jaksu, et hommikuni siin istuda, nagu eelmisel kevadel köögis, kihk nende sürreaalsete ööde järele on sügaval südames. teostan end vaikselt, tegin referaadi, käisin arsti juures, puhkan vaimu välja ja võtan end tasapisi kokku. Ai, kui display pimedas häiriva ereduse maha keeran, ei näe enam kirjutada, eks te andestate mulle mu vead. Imelik kuidas igal kevadel tärkab mingi lootus, mingi unistus ja usk, et nüüd läheb paremaks, et nüüd saan ma väga õnnelikuks inimeseks. Ehk see hoiabki elus.
Avastasin, et mu Power Pointiga on mingi jama ja homne ettekanne tuleb ilma näitlikustava materjalita, mõtlesin, et kraban kusagilt mõned Linnalehed ja teeme lihtsalt ühe reklaamianalüüsi, ega sinna kuigi palju inimesi ikka ei tule.
Tänane eetika seminar oli feil mõneti, peamiselt see, et hallapit jälle polnud ja Õnnepalu suutis mind paberil rohkem köita kui võõras magistrant tahvli ees. Samas teine seminaripool, surmanuhtluse teemal oli isegi hea. Üldiselt näis, et kõik ruumisviibijad olid mõtetega eemal, ega omanud erilist soovi aruteluga ühineda.
hea küll.
eesti keele harjutused pean ikka ära tegema.
Take care!

Johnny Cash - Hurt

Ma pean tunnistama, et mu tuju pole tän üldse nii nukker, kui sellest looks võiks arvata, see lugu on lihtsalt köitev.
To those who've got hurt.

Feels better

Ärkasin täna varem, olin vaadanud huvitava unenäo Orissaare lasteaias toimunud larpist kui unenägu vahetus ja Ally tuli mu tuppa rääkima millestki nagu kooliminek ja tõi mulle tassi musta teed piimaga. Kuulasime RHC "Dani California"-t. Siis ärkasin üles ja tundsin et mu jalalihased on jooksmisest valusad, et ma tahan kohutavalt RHC-d kuulata ja juua musta teed ja et ma olen suhteliselt heas tujus.
Meeldiv. Tunnen pärast eilset mingit kummalist vabanemist ja kergust, kuigi midagi nagu pitsitab kurgus, siiski on hea tunne. Tea, kas asi oli jooksmises, mis oli väga mõnus või milleski muus.
Mõistsin et osalt on mu vingumise põhjuseks koduigatsus, kodu igatsus. Tunnen et ma olen kodutu. Eks ma siis hakka teda kusagilt vaikselt otsima.
Muusika vahetub - Coldplay.
Tee on uskumatult hea.
Tahate teada kuidas mu hommik välja näeb?
Ärkan orienteeruvalt poole üheksa ajal, hiljematl üheksaks olen voodist väljas. Liigun kööki, kontrollin kas Ally magab või ei. Kui ei, siis panen käima arvuti või raadio - muusika.
Võtan pliidi pealt poti ja panen pudruvee keema, samas panen keema ka kohvi/tee vee.
Sisestan läpakasse parooli. Pudruvesi hakkab keema, tuleb valida mida hommikuks süüa: tatrapuder vs kaerahelbepuder vs viieviljahelbed. Tänase päeva valik oli kaerahelves.
Puder potti, järgneb mõningane segamise japodisemise protsess, mille ajal teen valmis kohvi või tee. Pudruga läheb üsna kiiresti ka, selle saab kaussi kallata, siis kohe pott puhtaks - pärast on liiga tüütu ja siis võisilm keskele. tadaa! 10 minutit ja hommikusöök võib alata.
Seejärel suundun interneti mitmekülgsesse maailma, st vaatan meili, loen Postimeest ja hommikukoomiksit, sõltuvalt ajajäägist võib esineda ka Simpsonite vaatamist.
Siis avastan üllatusega, et kell on juba kolmveerand kümme ja ma polegi vee riides - algab kiirustamise veerandtund.
Orienteeruvalt 10.01 koperdan korterist välja võideldes kõrvaklaapide juhtme ja saja muu kätte jäänud vidinaga.
Kui ma välisuksest välja saan on päev alanud. Huh.
Ilusat päeva:)