Lucy in the sky with diamonds

Täna on ideaalne jalutamisöö.
Kuigi, inimesi liigub tänavatel veidi liiga palju, ehk tasuks veel tund aega oodata. Samas olen ma juba praegu pisut unine ja homme pean kõik kojusõiduks korda saama.ka.
Aga õues oli hea, lund sadaas ka, ja jõgi on kõrgel, polnud varem märganudki, alles nüüd Curu juurde minnes.
Inimesi oli seal mitu, näiteks jõuluvana-Epsu, teda on tore näha, ja Margot ja Liisa ja veel teisi, Tali muide ka.
Mul oli veel palju eepilisi mõtteid, mida välja öelda, neid ikka öösiti jalutades tekib, aga ma olen liiga väss. Niiet head und,

Santa Lucia?

Kas täna on Luutsinapäev? Mulle nagu tundub et on, see vist tingitud faktist, et ladina keele kt ajal koridoris "Santa Lucia"-t. Lisaks sellele nägime ka läbi ukseklaasi kleitides inimesi, kellest ühel olid põlevad küünlad peas, nad möödusid uksest kaks või kolm korda.
Niiet head Luutsinapäeva!
Wee!
Ma vihkan asju, näiteks ülikooli asotsiaalsust. Viimane on nii erinev HTG ülisotsiaalsetest vahetundidest, tundidest, üritustest. Ma igatsen selle neetud vaba suhtluse järele, huumori ja lollitamise ja mängu järele. Mitte ainult pedagooge, kes meie koolipäevi suuremal või vähemal määral vürtsitasid vaid ennekõike ikka oma sõprade järele. jah.
Siis ma vihkan anti-stress tablette. Peamiselt sellepärast et nad mul siin laua peal vedelevad ja et ma neid ageajalt võtma pean. Tuleb tunnistada, et enesetunde teevad nad paremaks. Ja ma pole oma Xanaxit välja ostnud. Ega kavatse seda ka teha.
Neetud.
Across the Universe - "I am the Walrus"
Poseerisin eile Allyle, see oli mõnus täitsa, kuigi, üllatavalt kiiresti väsitab ühes asendis seismine ära.
Söögisisu ei ole enam, või natuke on, aga mitte piisavalt et end süüa tegema sundida.
Jõulukinkidega ei ole ka veel peale hakanud, kooliga on niigi palju tegemist ja kõige paremini tunnen end hoopis Marteni juures, kus jõulukinkide hankimine on raskendatud. Vähemasti saan ma tema läpakas Grim Fandangot mängida.
Mis on minu jaoks ilmselgelt liiga keeruline mäng.
Vingvingving.
Ja virisemist jätkuks kauemakski.
Aga ma rohkem ei viitsi.
Sain ladina keele iseseisva töö C+, olen mõningal määral pettunud.
Lehvadilehv.
Ahjaa. meie kursus on muidu vahva, ainuke miinus on, et nemad suitsetavad ja mina mitte. Aga muidu võiks selle kambaga luurele minna küll.
Või ajaviiteks pöialpoisteks kehastumise mängu mängida.

"Vaata, Madlike, lund sajab!" /A. Lindgren "Madlike ja Jaanikingu põnn"/

Oligi nii, et läksin hommikul kooli ja sadas ja sadas, lund. Ega see pole esimene selline hommik, aga siiski esimene, millega ma õues olin, kõik tundus kena ja valge, kuigi nüüdseks on lumi juba veeks sulanud. Nüüd olen kodus, laiskloom puudub kultuurikommunikatsiooni loengust, aga läheb kindlasti keskkonnaeetikat kuulama. Ja usundilugu ka. Õhtul on rebaste ristimine, kui enesetunne ok, lähen sinna ka ja pärast peole, DJ on meie eetika õppejõud Paul.
Eile sai jälle salsas käidud ja seekord oli tõesti mõnus, tekkis kohe tunne, et tantsida on mõnus, kuigi mul on mingi eelarvamus üle vasaku õla pööramise suhtes. aga kui tantsupartner on mõistev ja kannatlik, siis on tore ju. Tantsida, tantsida, tantsida.
Lähipäevil Kadrinasse ka. Eelmise nädalalõpu olin Saaremaal, Rommi õppis uue harjumuse, ta püüab nüüd hommikuti mulle voodisse ronida, mis tal ka peale mõningaste ebaõnnestumiste lõpuks siiski välja tuleb, mis tähendab, et mina ei saa ennast liigutada, kuna u 40 kilo setterit on mulle otsa vajunud. Tahaks sooja minna, pigemkuhugi lõunasse kui lihtsalt sauna, aga hea kodune saun koos kaminatule ja kuuma glögiga annaks peaaegu sama välja.
Ega's midagi. Olge muhedad ja ärge haigeks jääge.
Lehvadi.

November ja sajab ja kõik on korras

Ei läinud kooli, olen loll ja siis. Lähen ja viin hoopis oma ballikleidi tagasi. Ja raamatud raamatukokku. Jah.
Tantsida on hea, väga-väga hea, kui ma vaid oskaks veidi paremini. Aga küll ta tuleb.
"Ma tean, ta tuleb, ja juba on teel...
Ei mõtle enam halvale või heale...
...vaid üliväikse viivu seisan talle liiga löhedal"
Üle hulga aja kuulan Tättet, ehk tuli see eilsest ööst, kui jälle Tartus kõndimas käisin, raudteejaamas, tahtsin vihmamärga redelit vaadata. Vaatasin ka, ja kedagi ei olnud ja oli vaikne ja vihmane ja udune ja vaikne...ja mulle meeldis jälle Tartut tunda.
Peaks, peaks, peaks.
Palju on asju mida peaks tegema. Eelkõige kooliga seoses.
Telefoniarve maksmine on ka "peaks" tegevus.
Nägin öösel kodu unes, Lahet, ronisin puude otsa seal, vanaisa oli ka. Tähendab, et varsti peab jälle koju minema. See ei ole "peaks" halvas mõttes - kui ehk bussisõit välja arvata.
Koristasin siin, nüüd on selg mopiga tantsimisest kange, eks ta ole. Aga tunne on parem.
Hää küll.
Ma siis lähen ja vaatan mis maailmas uut on.
Lehvadilehv.

Meretagune asi

Tuul tõuseb ja pühapäevaks lubatakse tormi, ilmad on sellised nagu nad olema peavad. Mulle meeldib, jahedas töötabki aju paremini. kodus olemise aega sisustan söögitegemise, jalutamise ja koristamisega. mõtlen nii vähe kui suudan, aga mõtlen ikkagi. ma pole enam üldse kindel, mida teha. kui üks otsus tundub Tartu-Viljandi teelõigul õige, siis pärast Pärnut ei suuda ma enam oma mõtteid üldse jälgida ja järg kaob käest.
Nüüd, teist päeva Saaremaal, hakkavad asjad jälle selginema, lahendust ei ole veel, aga ma tunnen ennast paremini, ehk on seekord õigem oodata, kergema vastupanu teed minek näib südamele vale.
Pisarad kipuvad ikka neetult kergesti tulema, ei oska neid ka kinni hoida, kuid ega nad enam midagi ei paku, lihtsalt hale hakkab.
Siin on taevas tähti täis, see on teistmoodi kui linnas ja roosid õitsevad aias, kardan, et varsti võtab külm neil pungad ära. peaks hakkama neid tagasi lõikama.
Teisipäeval käisin muide genis "Ameerikat" vaatamas, ikka soovitan, nüüd tuleb Tauri meiega Tartusse kaasa, tahaks ehk teda ka seda vaatama viia. Taurist veel, ta võitis täna geo-olümpiaadi, mis tähendab, et ta on tubli ja ma andsin talle eile oma ajaloo konspektid, jei, nüüd hakkab keegi seda hunnikut kasutama.
Rommi va napakas peni sõelub mööda tube edasi-tagasi, ta on nii armas ja nii kurva näoga, et temast hakkab alati hale. ok, siis ei hakka kui tal mängutuju on.
Aga eks aitab kah, et ma siis püüan pühapäeval tagasi linnas olla, kui meri lubab ja kui ei luba, siis naudin veel õhku mis hingata sünnib.
Lehvadilehv.

Sada hetke tüdimust ja tülgastust.

olles kirjutanud valmis, peaaegu valmis oma tuhandesõnalise essee, otsustasin ma natuke netis ringi kolada ja ennäe, blogisid lugeda ja siis inspireeris mind jaanus, täieti üllatavalt, ma poleks pikka aega arvanud, et viitsin siia üldse kunagi enam kirjutada, aga mõisted nagu "alati "ja "ei iial" ei tähenda niikuinii midagi.
Üldiselt tahaks öelda, et mul on kõigest kõrini, kõigist neits jaburatest mängudest, inimestest, kes ennast põletavad ja põgenevad depressanide uima, et olla keegi teine, või veelgi hullem, et ollanad ise. Vihkan seda kuidas siirus nende ilmetest on saanud võltsideks naeratusteks ja seda kuidas viimsaed aastad on tapnud minu usu sellesse siirusesse. Üle kõig jälestan nende lapsikut teesklust, täiskasvanulikku teesklust, teesklust, et näidata maailmale...ooo! Nagu maailma huvitaks. nagu üldse kedagi huvitaks. sest nad kõik ja vastikusega pean nentima, et ka mina ise, vaid kaagutavad nagu kanad oma munade ees, vaid kaagutused, vingumised, hüüded. Aga me ei tee ju midagi. Vähemalt jääb meile õigus öelda, et meie pole süüdi, sest meie ei teinud midagi.
Viimane tartune hetk oli siis kui ma vaatasin kuidas asotsiaal Comarketi kõrval magamiskoti lahti rullis ja magama läks, uneaeg oli. See oli kena.
Kas ma nüüd mässan eimillegi vastu või on kõik teised juba varem ära mässanud ja minul ei olegi midagi teha?
Aga mida siis teha?
Ma viin prügi välja.
Pesen pea ära.
Käin kooli.
Söön.
Armastan.
EDlan?
There is no passion, there is peace, is there anything?

Across The universe - Let It Be

Vahel ei pea pisarad olema põhjustatud suurest kaotusest, vahel on lihtsalt halb päev, vahel ei ole kõik nii nagu sa tahaks. Vahel tulevad pisarad lausa iseenesest, kui keegi rõhutab midagi, millega sa peaaegu leppinud oled, kuid mis ikka veel haiget teeb. Ja ikka, kui midagi teha ei saa, siis...let it be.

Ma mõtlen, et see lugu on saanud pihta armunud olemise tundele.
Fallin.

Armastuse apoloogia

Täna on Taliesini sünnipäev, sel puhul ka siinkohal talle päikest ja kõike head. Ma olen nüüd juba peaaegu kuu aega TÜ tubli tudeng, ülikool on hea ja huvitav, mõned erandlikud loengud küll välja arvatud.
Hommikul lippasin t-särgi väel kooli, õues on soe, sügisega on üldse nii, et ma tunnen end Eesti jahedas kliimas paremini kui eesti wannabe-soojas kliimas.
Mul on ka igasuguseid filosoofilisi ideid peas loksunud.
Näiteks see, et "All you need is love". Ma mõtlen selle all, seda, et mida rohkem inimene armastab ja saab armastatud, seda õnnelikum ta on, silmas pean nii armastust inimeste, loomad kui ka mingite tegevuste vastu. Armastus teeb õnnelikuks, õnnelikkus muudab elu elamisväärseks.
Nõndaks. Armastage palju jaksate.
Hipilik, ma tean.
Hetkel olen kaneelipadjakeste sõltlane, muul ajal olen inimestest ja kohvist sõltuvuses.....mmmm kohv!
Loengutest popipanemine tuleks lõpetada, laiskus on nii üle pea kasvanud, et ma ei viitsi end isegi mitte kella kümneks kooli vedada.
Kuu aja mittekirjutamise kohta on selline postitus üpriski mannetu, kompenseerin seda oma hetke ühe lemmiklauluga, kui selle Youtubest üles leian.
Teie siin ümberringi aga armastage ja hoidke üksteist.
Lehva.
Sillu

Trotsides aega ja ruumi

Tere, head inimesed!

Ei, ma pole veel Türile jõudnud, mis on endiselt veidi häiriv, Kannikul tuleb malega oodata. Njaa, algatuseks tekitaks teis veidi isu, meelelist iha rummikookide järele.

Mul juhtus olema aega üht retsepti katsetada.

Kokkamisele lisaks leidsin ka väikese end tüütu tööotsa, müütan nimelt "Helena" etendustel kohvi ja muud näksimist. Iseenesest ei olegi see ebameeldiv, kuna enamik inimesi on rõõmsad, pooled neist tuttavad pealegi, aga väike okas on minu ikka veel keres vinduv külmetus, või viirus nagu Tiiu ütleb. Igatahes olen ma köhiv ja tatine ja see ole kuigi meeldiv kui pead mitu tundi mere ääres mingi leti taga seisma. Tauri on nüüd igatahes ka Orissaares, temaga saab etendustel juttu ajada ja muidu ka jalutamas käia, Liisat ja Kadit on siin harvem näha. Tegelikult olen ka ise kuuvarjutus, miskipärast satun nii umbes kord kahe nädala jooksul ikka Tartusse.

Folgil sai kah käidud, elamuse sai igatahes kätte, Oort oli hea ja hommikul pargipingi peal hetkeks tukastada oli ka hea. Inimesi oli seal ka.

Korteriga on asjad nüüd niikaugel, et miskine koht meil on, homseks selgub sellest ehk rohkem. Käisin igatahes Tartus ja pakkisin kõik asjad kastidesse. Mul on liiga palju asju, tõsiselt.

Nii, oi-oi, tee lendus empsi läpakale, ahaa, särgivarukas päästis olukorra.

Nojah, varsti hakkame filmi tegema. Elu läheb edasi. Ei tunne end veel suure ja targana. Pehmu on endiselt loll.

Lehvadilehv. Merevesi on soe ja hea.

Loom veel hingab

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Hm, kümme aastat tagasi samal ajal, olin 9-aastane, ilmselt lippasin mööda õue ringi. Koolis ei õppinud siis ka eriti. Nojah, suvevaheaeg oli. Raamatukogus käisin ikka, tädipojaga kaklesin ka, seda enam ei tee.

2. Viis asja “vaja teha” nimekirjast?

Eee...imeda toast tolmu, käia jalgrattaga vanaisa juures, lugeda läbi laenutatud raamatud, minna ujuma, paberid TÜsse.

3. Lemmiksnäkid

Kuivatatud kalmaar, konkurentsitult. Kuigi Suffeli Puffs ja viinamarjad on ka head.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Itaaliasse läheks, puhkaks, sööks head toitu, jooks head veini, ostaks Klimti maaliga klaasvaagna.
Teeks kingitusi, maksaks võlad ära. Rosklide rockfestivalile läheks. Ämbliku ostaks ka.

5. Kohad, kus oled elanud?

Orissaare, Tartu, suved ka Leisis.

Nii, sain selle asja Goblinilt, edasi ei saada, sest olen liiga laisk, nojah, jälestage mind kui tahate, like I would care.

Muide, ma olen elus, haa! Lihtsalt sotsiofoobne, aga üksindusega kipub ka üksildus kallale tulema. Selle vastu aitab blogide lugemine. Muidu ei ole neid hea lugeda - pole millestki rääkida siis, hakkad oma suurtest avantüüridest jutstama kui sõber ütleb: "Ahjaa, ma ju su blogist lugesin..."
Sucks.
Tekib igava inimese tunne.
Niiet ma ei kirjutagi, mida ma viimasel ajal põnevat teinud olen, peale maasikasöömise ja Haapsalu tänavatel jõlkumise.
Niipalju vihjan, et millalgi satun Tartusse jälle, lisavihjeks võib olla Dagö kontsert. oleneb kas ma pileti kusagilt saan.
Nii...uudiseid veel, meil on Orissaares nüüd SEB sularahaautomaat - see on nagu wow!, sest siian oli ainult postipank ja mina kui aktiivne Ühispanga klient, pidasin seda kurjaks isiklikuks vandenõuks, aga näe, tsivilisatsioon areneb.
Sellega seoses üritasin vanu arvutimänge AOE2 ja Civ3 tööle saada, aga ebaõnnestunult. Alati tuleb keegi ja ajab selle vana arvutiromu minu äraolles tupikusse.
Ohjaa, maailm vihkab mind.
Aga mina teda mitte, kuigi mu vererõhk jupsib, käed ja jalad on koguaeg külmad ja kanged.
jama.
Mul pole enam siin perearsti ka, oeh.
Lippan nüüd omi radu pidi minema.
Edu teile.
P.S. Eelnev muusikapala on in memoriam HTG, kummardus suvele ja hümn hullumeelsusele - üks minu lemmikuid.
Sillu

Soundgarden - Black Hole Sun

Olen oma sotsiofoobsuses hetkeks eemaldunud ka perekonnast, täna sain kätte shokolaadi HTGst, andsin allkirjad. Nüüd hiina toit.
Aga täna on selle laulu päev - kuumus on langeud koos pilvedega Tartu orupõhja....on suvi, suvi, suvi, Tartu suvi.

Maniakaalses igatsuses avantüüride järele

Argh!!!!
Ma koristasin kõike, mul on kõrini, kõrini sellest, et ma ei tea kuhu minna, et ma kahtlen olemise olemuses!
Kuradile!
Ja ma austan kogu seda alternatiivsust.
Milleks?
Urr...ilmselt on see juhuslik berserk ja läheb üle, aga praegu....EI TAHA!
Igatsen ootamatult Aka järele.
Ja Jussi järele.
ja isegi olli järele.
Miks?
Sest ma tahan olla mässav, sest ma olen seda.
Sest ma olen elus, ma ei tea, "mässama" on nii hale sõa, ma igatsen seda pea ees kuhuiganes sukeldumist, võõraid rõdusid, öist tallinna, hoove ja tänavaid.
Olgu, ma nüüd läehn välkja, Stroom leidis õige maja üles.

Tere hommikust:)

Öökõndimiseks

Depressiivne Kohtla-Järve, varesed ja larparid

Esiteks, ei taha ma enam kunagi Kohtla-Järvele minna, ei, eiei.
Teiseks oli larp mõnus, ennekõike ikka toredate omainimeste pärast, kes seal koos olid. mäng ise oli ka päris muhe, vähemalt miimil olid käed-jalad tööd täis.
Lisaks sellele on kena kui keegi vahel natuke mu pärast muret tunneb ja kena kui keegi kohvikoort külmkappi toob.
Ja malet on alati vahva mängida, zombiga, Zeloriga, kellega iganes, vanaisaga näiteks.
Vahel on hea olla keegi teine.
Varestega on nii, et ma olin täna Hessust tulnud ja kõmpisin mööda teed silla alt läbi, et jalutada jõe ja kanali vahelisel alal ja natuke süüa. Silla juurest hakkas mind jälitama üks päris meeldiv vares, kuni ma kivi peale maha istusin, ta oli vahva, sest ta lendas mul suht koguaeg kõrval, siis ma andsin talle friikaid, ta sõi ja vedas mingi oma sõber-varese ka kohale, siis ma andsin neile mõlemale süüa.
Siis tulid mu selja taha veel paar varest luurama, aga need kaks esimest ajasid neid minema ja kui ma tahtsin teistele ka paari kartulit anda, siis nad lendasid neile peale ja sõid kartulid ära.
minu meelest olid need varesed vinged.
Ega mu muud tei nudkieriti, vedelesin ja õppisin ka, loen nüüd Dostojevskit vahelduseks.
Hetkel siis kõik.
Olge tublid.
Varesed omavad.

Probleemide looja

Täna hommikul koju kõmpides jõudis minuni lõpuks teadmine sellest, kuivõrd ma olen oma probleemide algataja, olukorras, kus ümbritsev on minu vastu võrdlemisi kena, hakkan endale ise muresid tekitama. ja et ikka asi õige oleks, siis peavad need olema korralikud emotsionaalsed sasipuntrad.
Koos uue ja loogilise teadmisega jõudis minuni ka suitsiidi mõttekusest arusaamine, mitte et ma ennast nüüd oksa tõmbama hakkaks, aga ma sain aru, miks sel mõte sees on. Sest nüüd, kui oma probleemide põhjuseks olen ma ise, siis probleemi lahendamisel läbi põhjuse likvideerimise, on suitsiid igati loogiline samm. Egoistlik, seda küll, aga minu isiku vaatepuktist toimiv ja täiesti põhjendatud.
Ja veel, juurdlesin selle üle, kuidas inimene ei suuda olla paigal staadiumis kui ta võiks oma eluga rahul olla, vaid kuidas ta liikumise nimel ükskõik mida teeb, minu puhul probleemide loomine, et ikka mingeid jamasid lahendada saaks.
Lisaks sellele, et ma selle asja peale ise mõtlesin, tuli see meil jutuks ka kirjanduse eksami konsultatsioonis, kus Pluum ootamatult, seoses regivärsiga, hakkas kõnelema sellest,. kuidas inimesed ei suuda leppida sellega, mis neil on.
Üldiselt oli konsultatsioonis mõnus, eriti alguses, kui me koos Pluumi ja Katrega märke vaatasime, siis oli hea turvaline ja hubane olla seal, ma võtaks Tiina endale hea meelega psühholoogiks.
Kapivõtmed on nüüd ära antud, regasin end akadeemilisele testile ka ära, koolieksamiteks tuleks aktiivselt õppima hakata, homme pean siiski veel mängu jaoks ühtteist korda ajama. Ja veel ja veel ja veel. Ei jaksa mõtelda!
Täna oli dnd, ütleks ausalt, et tohutult hea mäng oli, kuu aega oli ju vahet ka olnud, mõnu mängimisest.
Linn haises s*** järele, kuskil vist põles kellegi kemmerg vms.
Tegeluikult oli üks vahva hetk, mul oli nimelt halli teipi vaja, helistasin oma lähedalasuva seltskonna läbi, neil aga polnud seda üldse või viibisid nad kodust ja teibist eemal, nukralt kõndisin siis Supilinnast Piro suunas, kui äkki märkame Jaani kiriku ees Barbarit, toimus umbes järgnv vestlus:
"Hei, Barbar!"
"Hei!"
"Mis teed?"
"Meil hakkas Pirol igav, tulime siia"
"Selge, kuule, ega sul halli teipi ei ole?"
"...On küll"
"....aaah? Päriselt?"
"Jah, see pole küll minu oma, aga võin laenata"
"Eem, aitähh"

Nojah, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Aga ma nüüd oma vikatit liimima ja siis unele.
Head und
Teie ProbleemitekitajaSillu

Nõmeda Neliku seiklused

Niisiis, Catil oli eile sünnipäev, päevasest ajast on mälestused veidi segased, Ally oli siis meil ja tegime pannkooki ja ma koristasin. Aga õhtul vedasime ennast Riia tänava kaugesse hoovi, kus Cat oma sünnipäeva tähistas, inimesi oli seal igatahes palju, süüa oli ka natuke, peamiselt pooltoores liha, hiljem ka häid grillvorstikesi.
Igatahes oli meil alguses suur neer. Aga siis grupeerusid inimesed ümber, meie moodustasime esimese irdunud grupeeringu, kes otsustasid minna poodi hea veini järele, jah need olime meie - Nõme Nelik - Sillu, Marten, Erlessa, Markus.
Veini saime, kaks pudelit, head ja mitte nii head, igatahes oli meil irdununa lõbus, ja ma suutsin markust veenda roosade elevantide impordi vajalikkuses.
Siis sõime veel vorsti ja rääkisime veel ja vahepeal üritasid erinevad inimesed meiega ühineda....aga see ei olnud ikka see, ok, lõpuks liitus meiega Lahe Lohe, aga tema oli erand.
Siis käis Nõme Nelik veel poes ja ostis veel veini.
Ja jõi selle ka ära.
Siis me läksime Pizzapoodi, mina ja Marten hankisime koort ja mahla, teised said õlut, siis me lahknesime.
Muide, Erlessa ja Lohe kipuvad kalduma botaanilistele radadele, igatahes suutis üks sirelipõõsas neid korralikult inspireerida.
Jah, Martenil oli hommikul pohmell, haa, ma arvan, et on osad inimesed, kes saavad pohmelli, mis on nende inimeste oma, kes pohmelli ei saa, noh, Marten sai minu ja Erlessa saamatajäänud pohmeli.
Jah, nüüd võiks süüa teha.
Nii, Sillu on sii lustiline, et tsau.