Köh-köh-köh

Ehk gripiviirus niitis ka mind. Paistab, et pääsesin siiski kergemalt kui teised, palavik pole veel 38ni küündinud ja peavalu on ka tänaseks taandunud, ainult nohu ja köha hakkavad võimust võtma.
Kuigi iga normaalne tõbine-loom istuks kodus sooja teki all, siis täna hommikul ajas nälg mind välja, tahtsin seda empsu seenesuppi teha, aga võta näpust - Comarket ei müü enam külmutatud šampinjone, ega ka Rama seenemääret.
Nojah. Frikadellisupp on päevakorras.
Ainult hapukoor ununes ostmata, ega kõike head ka saa.
Kohvi joon. Taimeteedele hea vaheldus.
Ja Dagö - "Dagö"...mõnus, mõnus, mõnus.
Haige olemise muhe-hetk on praegu. Samas pean nüüd hakkama õppejõude teavitama, et ei ma ei saa kontrolltööd teha ja ei, täna ma referaati ei esita. jah.
Arno helistas, ütles, et tahaks kodus olla. Mina ei taha, üldse ei taha. Tahan kooli. Olen jah veidrik.
Pähh.
Nüüd ma ei saa ujuma ka minna ja tantsima. Nõme gripiviirus.
Supp ai valmis. Külmutatud köögiviljad ikka ei maitse. jama.
Puljongikuubikuga saab suppi ju tuunida, aga see pole see, õige maitse tuleb värske porgandi ja sibula praadimisest.
Poleks gripiviirust oleks Konsumist seenesupi materjalid konsumeerinud. Jääb teiseks päevaks.
Hea asi: loen Hesse "Siddhartha"-t. Väga mõnus kirjutis. Lugemismõnu, ses osas, et selline rahulik ja mahe, jutustab, nagu juba ilmselt pealkirja järgi aru saada, budismist.
Talvemasendus hakkab üle minema. Juba kõnnin tänaval lollakas irve näos, mis väljendab minu rõõmu eksistentsist.
Vaatasin "Tütarlast pärlkõrvarõngaga", väga hea film oli. Minu lemmikdetail oli huvitav kööginuga, selline suur tera, mille kahes otsas käepidemed.
Ja seal oli väga ilusaid kaadreid, ilusa valgusega ma mõtlen.
Hää küll, ma söön, muidu jahtub supp ära ja ei maitse mulle enam.
Lehva.

ca va bien

Prantsuse keel köidab, Helmeti mõju on hajumas!
Asi on "Amelie"s, ma tean. ta valgustas mind omamoodi, tuletas mulle meelde, et ma saan maailma väikeste asjadega paremaks teha, see on minu moodi.
Ehk siis tuletas mulle meelde seda inimest, kes ma olnud olen, kes ma ka praegu olla tahan.
Muidu sujub ka, sain om Merleau-Ponty asja valmis, saatsin ära, nüüd ootan karmi kriitikat selle kohta, mis ümber tuleb teha. Millalgi pean selle esseega ka alustama, nagu ka kõigi nende teiste esseedega. ja Tooli järgmiseks seminariks tuleb valmistuda ja Neeme kt, homme on tegemist küllaga:)
Ilm pööras kõntsaks täna.
Aga hommik oli mõnus, "Amelie" soundtrack ja tass kohvi.
Ainult hiljem tundsin end halvasti vedelesin voodis.
Nojah.
Lutsus käisin ka, Kivirähu "Liblikas" ja Hesse kaks novelli. Loodan need enne 16ndat läbi saada, et saaks aga kinnioleku ajal ka midagi lugeda. Ilukirjandusnälg.
Kuulan Jäääärt. Päris hea on.
Laiskus hõljub ringi, ei viitsi end jooksma ega ujuma ega kõndima ajada.
Eile käisime Kadiga Metros, tellisime öiseid võileibu ohtra lisandiga - võileib oli lõpuks rohkem leiva vahele topitud salati moodi. Ja trefneriste kohtab kõikjal. Muuseas, mäng oli ka päris vahva.
Oleks hea inimene, kellega kahekesi päikest vaadates hommikukohvi juua.
Muust väga puudust ei tunne.
Selgus tuleb tasapisi.
C' est la vie.

Le Fabuleux Destin d'Amélie Poulain

Olen võlutud.
Juba nädal aega.

Hei-hei.
Kuna mu s-tähe klahv endiselt tõrgub, siis on oodata taas suuremat sorti düsgraafilisust.
Peaksin hoopis oma kodust tööd hetkel lõpetama, aga lükkan seda mõnuga edasi. Käisime Liisaga Maximas just, kohupiimapallid on sõltuvusttekitavad.
Tegelikult lugesin ma hiljuti ühte head raamatut ka.
"Koos, see on kõik"
See on mu voodi peal, niiet raamatukokku ei tasu kohe lipata.
Seal on lahedad karakteid. Ma ei hakka elamust rikkuma, neile kellele romantika üldse ei meeldi, ei soovita, küll aga soovitan kunstiloomadele - palju mõnusaid inimese-kirjeldusi on, teate küll, kui kedagi joonistama hakkad, siis vaatad teda teise pilguga natuke. Või vahel bussis näeb mõnd inimest, kelle puhul käib jutt läbi, et vot, teda ma pean joonistama.
Selline raamat siis.
Koolis käimisega olen sel nädalal logard olnud, natuke tõbine olenka, pole hommikuti jaksu end voodist välja ajada. Sõjalise riigikaitse loengus siiski käisin, oli täitsa talutav, homsed hermeneutika ja ladina keel valmistavad natuke muret, aga saab hakkama, sii on nädalavahetus ka käes.
Liiaa läheb see nädal kodumaile, ise jään veel Tartusse, mäng ka ju laupäeval.
Genklubi puudumine annab tunda, tahaks teatrisse või padjakontserdile minna, aga ei saa.
Muide, rongis on ka hea inimesi joonistada.
Homme on minu tihe-päev, st kümnest kümneni. Loodan, et Merike ikka laseb mul trenni tulla kuigi mu igasugune tantsuline liikumine on roostes.
Tarretist tegin, oli päris hea. Krevette ostsin, mul on viimasel ajal kogu aeg mingi kala ja mereandide isu. Millalgi võiks ühe veinijoomise ka teha.
ja mu käsi pole ka enam paistes - jei.
Elu veereb tasapisis nagu hernes, tuleks kevad vaid tsipa kiiremini ja läheks see tatitõbi pealt ära. Siis oleks ju päris hea.

Ergo Petab ;)

Veider on ukuda, et teine inimene saab aru mida sa mõtled, lma et seda välja ütlema peaks. Veel veidram on uskuda, et ta saab aru, mida sa tunned isegi siis, kui sa talle otsa ei vaata. Aga pilgus paistab mõistmine, või on see vaid mu hea kujutlusvõime. Aega on oodata ja vaadata, mis saab.
Tuhnin oma vanade plaatides, et mp3-mängja sisu värskendada.
Eile käisime Arno juures saunas, nagu Kärts ütles, et kui põrgus on sama kuum kui saunas, siis on seal igatahes mõnus. Ühesõnaga, saun oli jumalik.
Kuigi kella kaheks olin ma täielik unekott, mis tähendas, et ma tõmblesin ja möliesin koduteel rohkem kui muidu. Ilm oli imeilus, kuigi koju jõudes olin ma täiega vettinud, aga siiski, inimesed ei ole väärt nii iluaid ajui nägema...või siis on.
Kuulan Vennaskonda, pole nagu enam see mis kunagi.
Aga dagö oli hommikul sama hea kui Uuel tänaval.
Varsti Kadrinasse, sõime just, nüüd tuleb end ikkagi õppima undida, sõnaraamat ka voodise kaasa, et Ponty filosoofiast midagigi aru saada. Neetud referaat.
Ok, ma lähen ja naeran.
Lehva

Soundgarden - Black Hole Sun

Ok, jälle.
Vabandust.
Aga ma jumaldan seda videot.
Tähh Merille.

Mu kallis X
Polegi sulle varem kirjutanud, näed siis. Aga palju õnne, siin on minu esimene kiri just Sinule.
Ma pean tunnistama, et käid mulle viimasel ajal võrdlemisi närvidele, mitte et ma muidu heas tujus oleksin, aga sinu eksistents tekitab minus lihtsalt öeldes masendust.
Sa lihtsalt oled seal kusagil, täiesti vastutustundetult ükskõikne. Muidugi ei ole see sinu süü. Selles olen ikka süüdi mina. Nagu alati. Sest ainult mina loon endale illusioone, milles pärast kibedalt pettuda.
Seega ei saagi ma sind milleski süüdistada. Sul ei olnud algusest peale üldse mingeid kavatsusi.
Erinevalt minust. Algusest peale, kas pole kurb?
Nojah, ma annan endale selle andeks. Nagu ka kõik need varasemad korrad, nagu ka need korrad mis alles ees on. Ainult üht ma ei mõista, kuidas ma peaksin veel mõned korrad üle elama. Et kui see ongi Elu Mõte või Armastus, siis miks kuradi pärast on mul tarvis nii palju pettuda.
Et ma hindaksin seda tõeliselt kui ta mul lõpuks käes on? Aga kuidas ma tean kaua võidelda. Ja kuhu ma üldse minema pean?
Ah, miks keegi seda ei võiks öelda?
Näed kallis X, sina pole üldse milleski süüdi, aga ikka valan ma oma kibestumuse just sinu peale välja. Sind pole ju õieti olemaski, vähemalt mitte sellisena nagu ma sinu poole praegu pöördun.
Ja seda kirja ei loe sa ka. Ma loodan et ei loe. See jätaks minust väga vale mulje, kas tead.
Selle pärast ei ütle ma sulle, et ma olen sind armastanud. jah, just olen. Sest praeguse hetke kohta ei tea ma midagi öelda. Aga kunagi oli üks õhtupoolik, siis ma päris armastasin sind. Võibolla ainult su häält. Mis on iseenesest jabur, sest kuidas saab armastada kellegi häält, keda olemas ei ole.
Aga ehk sa siiski olid olemas?
Ainult sellisel juhul kallis X, tahaksin ma teada kuhu sa kadusid. Sest sellisel juhul võin ma sinu järele igatsema hakata. Mis oleks kurb.
Isegi kui sa seda kirja ei loe, siis palun vasta mulle, et ma saaksin teada, kas sa olid või ei, sel külmal õhtupoolikul.
Siiralt.
Sinu S.

Pole öösiti und...

Sest ma mõtlen liiga palju, peamiselt küll headest asjadest, näiteks sellest, et mu masterplan hakkab jumet võtma. Vaatasin eile öösel päris huvitavat filmi Darfuri kriisist - mitte ilus, aga huvitav, vajalik film.
Eile sain esiest korda kunstjää peal uisutada, ega ta ikka päris jää mõõtu väla ei anna, aga on vähemasti sile. Uisud lähevad hõõdumisest siiski päris tuliseks. Annabeliga mängisime lauajalkat ka ja siis tuletasin ma meelde oma vana armastust rööbaspuude vastu, või mis armastust seal oligi - meil koolis rööbaspuude harjutusi minu ajal ei tehtud. Aga ahvi kombel pea alaspidi rippuda on võimatult vahva.
Veel mõnusam oli meie pühapäev.
Käisime Reedikul ja Hertal külas - Kivisool. Saime kohe reega sõita ja Rommi sai oma ema näha ja hobust uudistada. See oli igatahes mõnus, hobuse lõhn ja lumi ja päike ja koerad, kes reega võidu jooksid. Pärast tegi Anu meile Kivisoo suures köögis väikeseid pakse pannkooke, neid sai vaarikamoosiga süüa, päike paistis aknast sisse ja hea rahulik oli olla.
Mannu sõi kõik moosi ära.
Aga sealt jäi selline soe ja kodune tunne.
Saunas käisime muidugi ka. Vanemad tuletasid mulle meelde, et saan 20, nagu seda oleks võimalik kuidagi ära unustada. Küsisid ka, et mismoodi ma seda pidada tahan, aga ma veel ei teadnud.
Isa läks jälle Leetu.
Neljapäeval on Tauri sünnipäev, Kadi tuleb ka uuesti koju, eks me siis tähista natuke. Siis hakkan millalgi Tartu poole tagasi ka tulema. Siin on tegelikult kena, päikest on kogu aeg, käin suusatamas ja uisutamas, loen raamatuid, harjutan suupilli - aega on siin palju.
Nüüd tegin pannkooke ja teed, varsti lähen vaatan kuidas Donnal õppimisega läheb, ta oli veidi hädas enne.
Worms'is feilin järjekindlalt.
Igatsen Tartu inimesi natuke, aga mul on kuri kahtlus, et Tartus molutan ikka üksi kodus nagu viimasel ajal harjumuseks on saanud. Kuigi, nüüd on sess läbi, ehk on inimestel rohkem aega ja tegutsemislusti.
9ndal on Lastekaitse Fondi koolitus, pärast seda ka mingi Tähtevere pargi üritus, mõtlesin sinna ennast sebida, aga eks näeb.
Aga jah, mina nüüd tagasi oma tegemiste juurde.
Nägemiseni.

I got lost on the way

Ehk täna andsin Matjuse töö osas alla, tulin arsti juurest ja raamatukogust leidsin vaid ühe kirje, tundsin, et enam ei jaksa...ehk saab järgmine aasta kuidagi...pole mõtet end haigena segi ka pingutada. Mis veel? Arst ütles, et ma olen terve - ma ei tea, ehk ma tõesyi mõtlen kõik välja, aga väga reaalselt tõbine tunne on.
Üldse, olen väsinud, ei tahagi eriti koju minna, aga homme igatahes lähen, eks seal igatsetakse mu järele.
Käisin Curu juures ka, viisin talle "Ruja" tagasi ja sõin seal ja ajasime juttu ka. Siis kõmpisin koju. Jalutamine on väga hea, mulle meeldib tunda, kuidas mu jalad liiguvad kindlas rütmis ja kuidas saapatallad haakuvad maapinnaga, kuidas vahemaa väheneb ilma liigse pingutuseta - nauding liikumisest, nii võiks kaua kõndida.
Ahjaa, arstile meeldivad mu saapad, kuigi ma võtsin neid jupp aega jalast ära.
Ta on muidu ka tore inimene, kuigi saadab mind kogu aeg vereanaöüüse tegema, neid ma aga ei salli üldse.
Seoses allaandmisega on ka sess minu jaoks läbi, see mulle küll erilist rõõmu ei valmista, tühja kah, kui tegemata asjad välja jätta läks kenasti B-d ja C-d, ehk saab essee eest veel A, neetult hea essee tuli. Eile öösel kirjutasin kella poole kolmeni.
Aga aitab kah, loen siin Kunderat, mõtlesin nüüd, et vaatan üle hulga aja mingit filmi. Igav on.

Nu ska jag skriva igen...

Kuulasin täna veel Amy MacDonaldit, leidsin uue lemmikloo, raamatukogus käisin ka, Riion oli kah seal, vahel mulle tundub, et võiks seal kogu aeg olla, seal on vaikne ja rahulik ja seal on tuttavaid ja isegi kui ongi ainult võõrad, siis ikkagi vähem üksildane kui kodus.
Täna sain peaaegu paanika, kui tundsin et mu keha vihkab Coldrexi, nimelt hakkas mu süda peksma nagu segane ja hetkeks näis tõesti viimne tunnikene käes olevat, aga asi rahunes maha. Helistasin hiljem ka arstile ja sain oletatavaks diagnoosiks gripiviiruse, seega lähen homme perearsti juurde, sest täna oli seal kohutav järjekord.
Nüüd peaksin hakkama esseed parandama, olen selle kohustuse edasilükkamiseks juba koristanud ja inimestega rääkinud ja uut Cheese'i lapanud, nüüd ka bloginud, ei ole midagi parata, on teine mul peakohal rippumas nagu...nagu...ee...giljotiinitera?
Liisa läks nüüd poodi, et midagi head tuua. Lähipäevil tuleb Saaremaa poole ka asuda, aga kool ikka enne ja terveks võiks ka saada.
Uus küünal kulub kuidagi kiiresti, pean Saaremaalt mõne juurde tooma, ma tean et empsul on neid seal igasuguseid, peamiselt ikka kellegi kingitud, päris ilusaidki.
Porru-hüatsindile tuleks ka midagi asemele leida, aga ilmselt tegelen sellega pärast vaheaega, sest kes selle lille ilu siin vaheajal ikka naudib.
Muide "kõhutunne" on kahtlane väljend, ma mõtlen, et kõht võib ikka väga kurjasti edast märku anda, et siis vahel kõhutunne on vaenulik? Või kui on kõhus liblikad, kas see tähendab, et süda on paha, armudes peaks ju süda hea olema? Kuigi vahel on paha ka, olen vist isegi kunagi tundnud. Hea küll, ma lähen oma jutuga rappa ja mõtetega segi, on aeg lõpetada.
Ja asuda essee kallale!
Friends are for sharing problems - I take yours, you get mine.
Sinise-punase triibulised sokid!
Mul neid pole, aga see kõlab ilusasti.
Kuigi mitte nii kenasti kui Jalgratas!
Hej hej!

Mis seal ikka pealkirjaga mässata

Kuidas läheb Su eraelu?
Elud elavad eraldi.
Tõesti!?

Pole viimaseid lugenud,
olin maal,
ei, mitte asumisel!

Anna andeks, et küsisin
kohe sedasi eraldi,
parem võinuks
kleidiservast Sind tirida
või teha mõnd muud lollust.

...

Kui pettumused on ainukesed,
mis pettumusi ei valmista,
Sa kallistades tuult
haagi lahkuvale vedurile sappa
oma tusameele talved.

L. Saatpalu

Käisin linnaraamatukogus õppimas ja tagasiteel kuulasin seda laulu.
Avastasin, et olen ka Matjuse tähtaja mööda maganud, peab ka talle vist meili saatma, et kas tohib tööd natuke hiljem esitada. Järgmine semester olen selle koha pealt igatahes targem.
Elud eraldi ja tusameele talv. Aga üldiselt olen ma viimasel paaril päeval päris heas tujus olnud.
Uue küünla panin lauale, ei mitte hauale, lauale - advendiküünal sai lõpuks omadega otsa. Süüa teen, kotlette ja kartulaid. Peaks minema pea ka ära pesema, et ehk hiljem ülikooli raamatukokku, sain täna juba töö olemusest aru.
Peab end käsile võtma, tegutsema, elus tuleb ju püsida, elada, mitte kookonis vaikselt vegeteerida.
Hetkel muud ei olnudki mõttes. Või on ju kah, aga ega siis ei pea kohe kirja panema.
Nägemesine.
Muide, nahktagiga on üllatavalt soe.

26ndamal jaanuarikuu päeval

Tagasi kodus, tulin just raamatukogust ja Shakespeare'ist, mokakook ei olnud nii hea kui lootsin, aga kõht on nüüd igatahes täis. Pea on ikka kahtlane, raske ja uimane tunne. Õppimisega olen jännis, Matjuse töö ei edene kuidagi ja nüüd sain veel teada, et kommunikatsiooni essee oleks pidanud kõvasti pikem olema. Tuleb sellega seoses Vogelbergile kirjutada.
Eile ei suutnud õue minekule vastu panna, käisin ja ostsin õunu ja kiivisid ja mahla, õunad olid Poola päritolu. Poeskäigust sain värske õhu sõõrmetesse ja tahtsin veel õues olla, kutsusin Arno õue, ta oli küll just jalutamast tulnud, aga tuli ikka.
Jalutamine oli mõnus.
Hommikul ärkasin kell kaheksa, uni läks ära, olin siis köögis, sõin ja koristasin ja panin oma asjad kokku, et raamatukokku minna, aga tegelikult oli see viis tundi und vist liiga vähe, sest siis ma läksin ja magasin veel natuke, kella kaheks suutsin end ikkagi tegutsema sundida ja vantsisin TÜ raamatukokku. Tunnen end seal alati natuke ebamugavalt, esiteks näib mulle, et mina olen lärmakam kui kõik teised kokku, teiseks ei leia ma kunagi raamatuid üles, kuigi olen nüüd neile kohaviitadele juba hakanud pihta saama, kolmandaks kipun ma seal ära väsima. Täna juhtuski see kolmas õige ruttu, vb olin ka lihtsalt näljane, igatahes tundus söömine parem mõte olevat kui läpaka taga konutamine. Shakespeare's oli mõnus, neil oli seal kena küünlavalgus ja mingi hästi chill muusika, Saatpalut ja teisi eesti lauljaid lasti. Nagu eelnevalt mainisin, polnud söök ehk päris see mida ootasin, aga nälg ajab härja kaevu.
Pärast oli õues ilgelt külm ja püüdsin oma kondid kiiresti koju vedada. Nüüd peakski katsuma uuesti Russelli ja Moore'i lainele saada.
Inimene on sotsiaalne loom.
Tegelikult mulle ikkagi meeldiks, kui tühjuses hõljuks "JALGRATAS"...ainult keegi ei tohiks tähtede pärast sõdima hakata.
Lehvadilehv.

Närvilõngakampsunid

Olen siin, kodus ikka, sain nüüd oma koosa kätte ja jäin tsipa haigeks, keeran koivad sügavamale fliisi sisse ja haletsen end edasi. Ei tegelikult mitte, õpin hoopis, teen esseed ja see isegi tuleb mul välja. Rõõsikaid kuulan, enne sõin küünlavalgel pelmeene ja jõin teed, pelmeenid olid ilma hapukooreta, ei tahtnud hästi alla minna, aga lõpuks ikka läksid. Minust ja maha kuhil räpaseid nõusid.
Eile sain kokku selle raamatumüügi naisega, ta ikka müüs seal ennast mulle ja ma tundisn et tahaksin öökida, tema peale karjuda, et mul on kõrini tema võltsis naeratusest ja ei, ei ma ei taha seda neetud enesmüümise tööd. Aga tegelikult ma naeratasin ja ütlesin, et oli meeldiv ja ehk ma helistan kui olen järele mõelnud. Nojah.
Siis käisin veel Tiiu juures, ta oli teinud hästi head kalapirukat, jõin veini ja kohvi ja magustoiduks oli meil kook kiivilimaga, viimane näeb välja nagu oleks see tulnukatest tehtud. Mine sa tea, äkki ongi. Kiivid on ka ju ühed kahtlased viljad. karvased ja õhukose koorega.
Nojah, jälle, eks see vein mõjus ka natuke ja nende juurest linna läksin ikka tõsiselt optimistlikuna, kevade tunne oli, mul oli palav, eest lahtise jakiga käimises ongi midagi kevadist.
Õhtuks olin igatahes haige, pea oli paks ja raske, kõht keeras ja kobisin enne kümmet voodisse.
Magama muidugi ei jäänud, tõusin paari tunni pärast üles ja joonistasin: pastelli ja värvipliiatsiga segamini, sellise segase pildi. lõpuks joonistasin ühe sinise tüdruku, see olingi mina.
Siis ma riidlesin endaga ja lubasin, et hakkan tubliks, et teen kõiki neid tähtsaid asju, mida ma teha olen tahtnud. Töötan välja oma masterplan'i.
Tahaks õue minna, seal on mu kuumaval peaal mõnusalt jahe. Aga nüüd ma arvan, et ei tohiks.
Et peab natuke teetassiga toas olema.
"Armastus on siis kui näed kedagi, aga tunned seda kõhus" (Sofia 5a)
Eks ta siis olegi nii.
Nägemiseni.
P.S. Kas te tunnete ka õunalõhna kui te Õnnepalu "Piiririiki" loete? Mina tunnen, lk 100-105 on mu lemmikleheküljed, loen neid aegajalt. Et õunalõhna ja kastemärja rohu lõhna oma ninasõõrmetes tunda.

Just sucks

Täna oli kena päev, vähemalt alguses, kõmpisin hommikul semiootika eksamile, päike paistis, kuulasin muusikat, ei olnud ei soe ega külm, selline hea ja paras ilm. Eksam oli ka ok, tegime natuke koostööd, Lotman oli ka lahe, rääkis, et maha kirjutajat tabab välk selgest taevast ja tema jäänuseid kasutatakse teeolude parandamiseks.
Edasi jalutasin natuke Vaksali kandis, helistasin paarile inimesele, ajasin juttu. Käisin koos Marteniga Toome poest burksi ostmas. Aga siis hakkas kõik vaikselt rappa minema.
Ok, arsti juurde mittejõudmine ei olnudki väga halb ja capuccino oli ka hea. Aga siis ma jõudsin koju, õppida nagu ei tahtnud ja tuju hakkas alla vajuma.
Tegin ristsõnu, aga need olid liiga rasked, siis helistas Heidy, juhendasin teda natuke ühe foorumi leidmise osas. Siis sain Seebult sõnumi, et ta on haige, mis tähendab, et ta ei tule Tartusse, mis tähendab, et ma ei näe teda, mis tähendab, et ma molutan ilmselt kodus, mis sukib täiega. Lisaks sellele ei saa ma ka no-life'ida, sest mäng mida ma tahan ei jõua sellise allalaadimiskiirusega kohale enne homset. Mis tähendab, et mul pole midagi teha.
"Piiririigi" sain ka läbi.
Argh.
Nagu, siis kui ma olin sotsiofoob oli mul palju inimesi kellega suhelda. Nüüd kus ma kõige vähem tahan emotseda on nad kuhugi kadunud.
Ving-ving.
Ausalt, sitt tuju on.

Failid, kaustad ja meilid - in Tartu

Tunnen end õige veidralt, kõrvus kumiseb kergelt, ei suuda tähelepanu koondada, nägu on katsudes kuum, magu palavikus olles, samas ei tunne ma palaviku uimasust, pgem tohutut energiat ja vajadust midagi põnevat teha. Õppida ei taha, üldse ei taha.
Sain täna teada, et homme on usundiloo eksam, nüüdseks olen slaidid üle vaadanud, pärast loen õpikut ka, õnneks on see alles homme õhtul.
Reedel semiootika - need for a studybuddy.
Nädalavahetusel olime Curu juures, öösel koju, sadas lund, tegin vesipiipu, meeldis.
Vahva oli tegelikult, Epsut muidugi alati hea näha, aga näiteks Liisa ja Margoti ja Kadiga oli tore rääkida. Ja Jekaga ka. Millalgi teeme dnd-d jälle.
Kultuurikommunikatsiooni essee saatsin ära, nüüd ootan, et Paul vastaks, kas ma saan eetika essee ka teha või len juba ettefeilinud.
Üldiselt on hinded muidu korras.
Semiootika ongi viimane eksam, siis veedan veel natuke aega Tartus ja siis Leetu. Jalutama tahaks vb minna, tahaks midagi teha, aga õues tundus külm olevat ja ega keegi kaasa tulla kah ei viitsi.
Tjah, ahjaa, sain täna veel Ofelia peal sillas käia, sealt avaneb sajaga parem vaade kui kuskil mujal laevas - see on ka loogiline.
Päh, teen vist endale võileiba, see ärevus võtab söögiisu ka ära.
Näm-näm...hõk.

Where you gonna sleep tonight?

Täna ärgates ma selle peale ei mõelnudki, mõtlesin hoopis oma veidra unenäo peale ja olin rõõmus, et see ikka uni oli. Aknast paistis päike ja kobisin oma kondid lõpuks kööki. Sain isegi interneti uuesti läpakas käima ja sõin helbeid ja apelsinimahla ja varsti teen kohvi kui ma olen piisavalt tubli, et nõud enne ära pesta. TÜ raamatukokku on plaanis minna, ehk saab enne õhtust olengut natuke ka õpitud, semiootikat näiteks, pean Arnole ta konspekti tagasi andma, eriti kui homme Saaremaale tahan minna. Mis mul vähemasti esialgu kavas oli.
Varsti tuleb jälle Couchsurfing'u koosolen, ei ole veel reganud, aga oleks päris vahva minna ja siis kutsuti mind veel mingile lastekaitse fondi koolitusele. Mõtlesin, et saan nii äkki midagi paremaks teha, sest, soigumine, et inimesed on tõprad ei vii kuhgu, vähemasti mitte senikaua kuni ma ise midagi ette ei võta.
Pealkiri tuleneb sellest laulust "This is the life", mis mul praegu YouTube'is mängib ja meeldib mulle, sest, kuigi ma nüüd olen korralik tüdruk ja magan öösiti kodus, siis aasta tagasi ei olnudki see nii loomulik. Pealegi oleks hea mõelda, et on veel kohti kuhu ööseks minna võib. Laulu mõtte on siiski veidi depressiivsem, aga see mind ei häiri, on endalgi muret piisavalt, parem hoian positiivsemast kinni.
Tooli eksami sain C, olen sellega päris rahul, eilne Euroopa ideede ajalugu läks ka vist täitsa kenasti, kuigi õppimine selleks oli kole. Vähemasti raamatukogus oli mõnus ja pärast käisin kodus vannis, see lõõgastas kohe põhjalikult, magasin küll vähe, aga see sai eilse ööga uuesti tasa tehtud. Reamon "Supergirl"...nädal aega tagasi kuulasin seda kogu aeg, aga praegu tundub ta liiga kurb, kuigi ilus.
Karini ja Kadiga käisime eile väljas, see oli jälle päris mõnus, plaanime nüüd koos trenni minna. Jah.
Aga aitab kah, ma pean tsipa paari failiformaadiprobleemiga mässama ja hiljem ju raamatukokku vaja jõuda.
Nukrus käib lainetena.
Sööge korralikult.
Sillu

Filosoofia

Pärast kolmepäevast filosoofiajaloo õppimist on meeldiv avastada uusi vaatenurki.
Loodan, et sain eksami esimese korraga tehtud, homme on ideede ajalugu...õppimisest on ikka täitsa kõrini.
Grim Fandango mängisin ka lõpuni, hea mäng oli.
Jah, edu siis.

Armastusest, Lottest ja supist

Nom-nom. Hakkan süüma kiirsuppi, sest olen laisk, aga õppimine teeb näljaseks ja kui kokata ei viitsi ,tuleb vähemaga läbi ajada. Pidin täna tegelikult Tali juurde maale minema, aga siis vaatasin, et bussid mängivad mulle mäkra ja jäin linna. Saunast siiski ilma ei jäänud, käisin Tiiu perega Rannus, olime seal päris pikalt ja lõpuks olin ikka väsinud ka. Tagasi tulles laskusin päris mõttesse, mõtlesin, et küll läks jamasti, ei jõudnudki eriti õppida ja nüüd tuleb pool ööd üleval olla, et midagigi tehtud saaks ja et ülikool on mulle ikka veidi vastumeelne. Aga siis tundsin järsku sellist mõnusat soojust südames, kena vaheldus sellele seal tolknevale kamakale, tundsin, et armastan ikka maailma, et mul on armsad inimesed ja armsad kohad ja ma meeldin iseendale ka. Mütlesin, et vb on see hipilik mõtlemine, siis mõtlesin, et äkki see on armastuse filosoofia. Umbes, et me saavutame eudaimonia läbi armastamise. Ja mida rohkem me armastame, seda rohkem on neid objekte, millelt meie armastus tagasi peegeldub, mis omakorda suurendab meie armastust maailma vastu ja rahulolu oma eluga ning üldist õnnetunnet. Et tõeliselt näeb vaid südamega...Väike Prints. Mina olen tegelikult rebane.
"Väikest printsi" lugesin ka, ma ei mõista miks, aga ma tunnen, et see raamat on mulle kõige olulisem raamat üldse, ma mõtlesin, et see võib olla sellepärast, et see on kirjutatud südamega, omakasupüüdmatult. Kuigi, üks asi millega ma ei nõustu, ma arvan, et vahel suured inimesed saavad aru, miks on nii tähtis teada, kas lammas sõi lille ära või mitte...vähemalt need suured inimesed, kes mäletavad, mis tunne on laps olla ja need, kes kedagi väga armastavad.
Lotte peale mõtlesin ma ka. Ma mõtlesin, et kuidas nii suur mees nagu Andrus Kivirähk saab teada, mida mõtleb üks pisike koeratüdruk, arvan, et kirjanikel on väga hea empaatiavõime kui nad nii keerulisi asju mõistavad. Või seepärast, et nad suudavad nii lihtsatesse asjadesse süvenenult suhtuda.
Siis ma sain aru, et minu lemmiktegelane on vana rännukoer Klaus, sest ta on mu vanaisa moodi. Selline, kes on palju rännanud ja oskab lugusi jutustada ja kellel on krutskeid ka sees. Ja kes ei kannata jonnimist. Aga ei saa ka peaaegu mitte kunagi kurjaks.Siis ma nüüd mõtlen, et võiks ju ka kirjanik olla, ja ise raamatusse pildid joonistada. Kui kunagi õige tunne tuleks, siis võiks.
Hea uudis, mu hüatsindil oli täna esimene õis lahti läinud, varsti hakkab ta lõhnama.
Veel hea uudis, rääkisin empsuga, ta on ikka vahva, kuigi tal on vähe aega. Mulle meeldis, et ta ütles, et armastus on olemas. Ma usun nüüd temasse palju rohkem. Endasse vist ka.
Taskus saab teisel korrusel päris head värskelt pressitud greibimahla, kuigi see on kallis.
Ally läks täna, ära, ta võttis kõik seenesupid kaasa, üks oli minu oma, olin natuke pahane, aga ainult hetkeks. Tegelikult ma loodan, et tal Soomes hästi läheb, ta leiab kindlasti palju toredaid inimesi ja tegevust ja värki. Jah, tuleb veel õigel ajal helistada ja head teed soovida.
Aitab kah, supp on otsas ja Hume'i empirism ootab.
Olge tublid.
Sillu
P.S. Seebu, kuidas me kokku võiks saada?

Aegajalt kulub ära)

Martenile

20years of snowfalling

Olin täna Manna töö juures Werneris, aga väsisin nii ära, et pidin koju kobima. Ja siis sadas õues lund, seda sadas nagu aegluubis, just seal Werneri ukse juures ja see oli nii neetult ilus ja ma olin nii neetult õnnetu, et hakkasin valjusti nutta ulguma. Õnneks ei näinud ma koduteel eriti kedagi. ja pisarad on tõesti tulised kui nad külma põske mööda alla jooksavad. Eks ma olengi üks suur tatistaja ja haleloom.
Nojah, aga midagi head ka, nimelt nägin täna Karinit ja Manna kutsus mind homme kelgutama. ja Epsu räägib minuga ka.
Ally McBeali vaatan.
Tegelikult ei taha ma midagi öelda.
...