Mõtelused meilt ja mujalt

Patsy Cline - She's Got You

2009-12-01T12:24:00.001+02:00

Õppevahend sotsioloogia referaadi jaoks.Kõrgharidus ongi üks suur romantika?

The Clash - I Fought The Law

2009-10-16T20:27:00.001+03:00

Just another bicycle

2009-08-12T13:42:00.000+03:00

http://iseolemine.wordpress.com/

Kui tuleb kord sügis...

2009-07-28T21:37:00.003+03:00

KOSMOSESÜGIS
(T.Trubetsky)

Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Meid enam ei olegi siin

Me lahkume tuledes kosmoselaevas
Ning just nagu heledate tähtede taevas
Siis kui me siit lahkume kui enam pole
Meid enam ei olegi siin

Me lahkume lõikuskuu viimasel reedel
Ja siinsetel nurmedel siinsetel teedel
Meid tõesti ja tõesti siis näha ei ole
Meid enam ei olegi siin

Kui haab poetab tuules veel rohekaid lehti
Me läheme sinna kus raha ei kehti
Me läheme sinna kus puudust ei ole
Meid enam ei olegi siin

Me lahkume õhtul siit tähesüsteemist
Ja lahkume üldse siit ajast siit skeemist
See tunne on helge see tunne on kole
Meid enam ei olegi siin

Me liigume tähtede tagustel teedel
Ja siis sellel lõikuskuul siis sellel reedel
Meid siin ega sealgi siis tähtsust ei ole
Meid enam ei olegi siin

Siis meetrite valguse ja aastate taha
Meist saatus ja elu ja surm jäävad maha
Me läheme sinna kus muresid pole
Meid enam ei olegi siin

Selline lugu siis, mis mind igal suvel aeg-ajalt kiusamas käib. Ood boheemlaslikule (punk)eskapismile. Või ka lihtsalt uutele võimalustele ja vana hülgamisele.
Ei taha millelegi vihjata, paljud inimesed keda sõbraks pean, lähevad sel sügisel. Ja mitmed ka tulevad. Elu on selline. Ühel päeval lähen ka ise.
Tegelikult on ju veel juuli ja sügiseni palju aega. Kuid juba ma mõtlen, kuidas elama hakkan, mis töö otsin, kuhu trenni lähen, milliseid teid pidi jooksen ja jalutan, veel olulisem, koos kellega?
Inimesed kui inimese elu lahutamatu koostisosa. Samas üksi olemisega harjub. Vaikselt läheb igatsuse intensiivsus üle kurbmagusaks nostalgiaks, vaikus ei hirmuta, ootus asendub meenutustega jne.
Eepiline igatahes.
Praegu usun, et minu pidepunkt siin maailmas on rahu, rahu ja inimesed, kes suudavad seda tunnet minus tekitada. Olles rahulik märkan oma mõtteid, unistused omandavad vormi ja ma tõesti tunnen, et mul on siin maailmas olemiseks vähemalt mõned põhjused. Mured tulevad sellest kui ei tunne end iseendaga koos hästi - kui olla selline mina nagu meeldib,, siis kaovad mured ära. Tublisti motivatsiooni olla parem inimene.
Marten viskas mulle Ööülikooli lingi, kuulasin Lotmani ja mõtlesin, päris tore oli ajusid kasutada. Homme ehk Turovski.
Tiiu tuli ütlema, et ma klõbistan kohutavalt - hirmsa häälega klaviatuur on siin vana arvutikolu küljes. Teine probleem on kõvaketta mahutavus, olles 240 GB-ga harjunud on 8 natuke vähe.
Hää küll.
Mul on täna veel kavas Murakami ja Bulgakov.
Kena õhtut.
S

Las Cronicas de Narnia - The Call ( Regina Spektor )

2009-07-26T19:22:00.001+03:00

Ilus laul, vaatasin filmi ja jäi kõrvu helisema.

Tassis veel auramas tee

2009-07-25T22:48:00.002+03:00

Helen oli siin, rääkisime vist ööläbi, magasin igatahes vähe. Ja kurk valutas ärgates. Aga tegime oma hipikõnni öises Orissaares ja pesime koos hambaid - ehk nagu kunagi ammu, kui me väikesed olime. Kirjutasin Poognasse ja samas mõtlesin, et miks. Kui ma kirjutan midagi isiklikku, enda jaoks, siis miks ma tahan et võõrad seda loeksid (ja samas põen, et keegi tuttav sellele peale ei satuks), miks on mul vaja kuulda võhivõõraste arvamust oma tunnete kohta? Sest ega neis nadides luuleridades ju muud pole, minu hetketunne ja vaatamine, mõtted elust nii nagu mulle parajasti paistab. Miskipärast ajavad need kommentaarid mind naerma, nad ei mõista ju miks ma sellised sõnad sinna kirjutasin, miks just nii. Ja siis loen neid skeptilisi arvamusi ja polegi kurb vaid on hoopis rõõmus. Või peaks seda kriitikat tõsiselt võtma...Ei.
Rääkisin Helenile oma inimsuhete võrdlusest kapitalistliku majandussüsteemiga, mind pani imestama, et see tundus talle uudne. Ise vaatan seda nüüd juba skeptiliselt. Usun vist liiga palju siirusesse ja...armastusse.
Tõnis Mägi muudab mind hetkel nostalgiliseks.
Ja miskipärast hulk lihaseid valutab, see häirib natuke.
Rahu on hea. Äikeseilma valgus on siin meil, tema ka ilus, vedelen oma toas põrandal, loen ja kirjutan ühtteist.
Jäääär - "Üksilduse valss" Ilus, habras lugu.
Olen rahul, et võin olla rahul sellega, et olen siin. Mingi väike äng on veel põues ja vahel ei lase klomp kurgus sügavalt hingata. Aga ma usun et ta läheb ära. Küll ta ükskord ikka läheb. Või lähen mina.
Kaua sa ängiga ikka koos elad:)
Lõpuks tahaks öelda, et te olete mulle väga armsad (ma muidugi ei tea päris, kes siin kolavad, vb mõni nii armas ei ole ka...) ja ma loodan et teil on oma pisike päikesekiir või mõni hea mõte, mille südames kandmine teid rõõmsaks teeb.
Oh, ma lähen lausa nummiks.
Ja siis irooniliseks.
Aitab, tüdruk.
Head ööd.

Linnasuve laul

2009-07-18T23:14:00.003+03:00

Iga kord kui ma Jaanuse blogi loen, tekib mul suur isu kirjutada. Olen linnast tagasi, kalendrit vaadates selgub, et olin ära ainult paar päeva - mõistus püüab selgeks teha, et see aeg kestis terve igaviku. Tea kas asi on magamata öödes või suures hulgas inimestes kellega kohtusin. Hea on tunda, et kojutulek oli õige otsus. Hea on teada, et vahel ei ole vaja toreda inimesega püsivaid kontakte luua. Piisab kui talletada enda jaoks mälestus jalgrattaga varahommikuses Tartus sõitmisest. Olid mõned väga meeldivad vestlused ja mõned vähemmeeldivad. Olid lauamängud ja suhtlusmängud. Ja Pirogov, kaste täis korter ning kassipoeg Emajõe ääres. Oli tavaline suvi Tartus. Sain aru, et mõni emotsioon on püsivam kui teine, mõnd hetke saab endaga kaasas kanda, sest ehk tuleb ka sellel oma aeg. Senikaua võib maailmas silmad lahti ringi käia, sest uut ja huvitavat on igal pool. Näiteks kingapaar Narva maantee äärses bussipeatuses. Ja ööd meeldivad mulle endislt, need öised retked Tartu tänavatel ja hoovides, kus tunned kuidas adrenaliin õrnalt tõuseb ning samas rahuned ja hingad kopsudesse rahuliku linna värskemat õhku. Ma armastan oma Tartut. Oma inimesi ja pärnalõhnalisi tänavaid. Aga vahepeal on päris hea Saaremaale sõita ja natuke raamatuid lugeda ning asjade üle järele mõelda. Tundub nagu oleksin kahe päevaga tublisti vanemaks saanud.
Head und.
S

1-2-3

2009-07-11T00:00:00.002+03:00

Eilsed hormoonid ja äng andisid hommikul järgi. Kaos minu toas tulenes empsu hasartsest remondiideest. Mis osutus päris vahvaks, eriti hetkel kui ma sian esimest korda kasutada akudrelli. Wee! Pool tundi koos põrandaliistudega oli tore. Tahan ka endale akudrelli. Pärast pingelist kruvimist ja kõverate liistude väänamist panime koos Mannuga kokku uue esikuriiuli. Tõdesin jälle, et naised on ikka ebapraktilised loomad - emps oli ostnud liiga kõrge kapi. Pärast mõningaid mõõtmisi tekkis väike lootus, et kui kapil jalad alt ära kruvida peaks see esikusse mahtuma Mahtus ka, mitte küll vastu seina, aga siiski. Remont on igatahes vahva, va. asjaolu, et ma oma tuppa ei mahu. Muide, leidsin põrandal valitsevast segadusest lauluraamatu nii värske ilmumisaastaga nagu 1896. Olin mitu minutit vaimustuses ja lehitsesin seda haruldust. "Eesti Rahwa Laulu Raamat", välja antud Revalis. 1898 oli keegi Hr. Kuur sinna oma nime kirjutanud.
Retro.
Saunas käisime ka. Ja nüüd lõpetasin Pärnu filmifestivali filmi vaatamise - abordid Venemaal. Raske. Aga mulle meeldib neid filme vaadata. Remont on hea, sest siis on mul siin tegevust, pealegi põnevat tegevust. Lisaks sellele olen nüüd tantsupeo lugude sõltlane - ema kuulab seda plaati vist 24/7. DVD-d vaatasime ka, suure osa ajast püüdis ta näidata kus tema rühmad parajasti on:)
Ja see pidu oli mere-inimeste jaoks rokem kui teistele. Ma ei tea, kui paljud teist on "Viire takka" saatel lapsena magama jäänud. Ja ega mu vanaisa kala pärast ainult merel käi.
Ja muidugi "Tuulevaiksel ööl".
Kes pole kuulanud, kuulake.
Sõnad kirjeldamiseks oleks liigsed.
Head und.

Sweet chaos

2009-07-08T22:52:00.002+03:00

Istun keset oma asju, suur kiusatus on nende kahte hunnikusse (koju vs linna) jagamise asemel kõik musta prügikotti toppida ja minema visata. Aga seda ma ei tee. Pisitasa koristan, pesen pesu, teen süüa ja siis pakin. Täna on ses osas asjalik päev. Eelnevalt sai ringi loodertatud, vaatasime filmi, mängisime lauamänge, istusime Pirol, käisin saunas jne. Tunnen end Tartus õnnelikuna, õnnelikumana kui kodus, peamiselt selle pärast, et seal ei ole kedagi ja mul ei ole eriti valida, mida oma ajaga peale hakata. Aga siin meeldib mulle pehmetel pärastlõunatel jõlkuda Tähtvere vaiksetel tänavatel või Ülejõe pargis puu otsas kohvi juua. Või viia tass kohvi tööl igavlevale Markusele või tüüdata inimesi telefonikõnedega, et teada saada, mida nad teevad ja mõtlevad. Lubasin emale, et homme lähen koju. Aga ma ei taha. Võimalik, et on parem et lähen siit enne kui kogu see hea ja kerge olemine mind tüütama hakkab. Aga miskipärast ma seda ei usu. Üle nädala ma seal ilmselt vastu ei pea, kuigi võtan nüüd oma seljakoti ja magamisasjad kaasa - saab isu korral metsa minna. Sain Reedaga kah räägitud, tahab mulle kodukaaslaseks tulla küll, see on hea. Unenäod on viimasel ajal kummalised. Aga enesetunne on hea. Tulin jooksmast just, linnas oli nii palju koertega inimesi, ilmselt tulid kõik korraga välja jalutama. Seebu plaanis ööseks siia tulla, tea millal ta jõuab. püüan ikka ärkvel püsida. Aitab kah, ega mu tegemised teab mis põnevad ei ole. Ei mingeid drastilisi muutusi, lihtsalt mahe kaos.

Naeratused

2009-07-02T16:44:00.002+03:00

Tulin linna, põhjus suhteliselt segane, oli selline vajadus, mis ajas kella kuue ajal hommikul bussi peale - ikka juhtub. Aga kui ma Tartu bussijaamas maha ronisin, siis oli korraga süda lusti täis ja üle hulga aja oli mul jälle see väikese rõõmsa lapse tunne, tulenevalt sellest helsitasin järjest kõigile vahvatele inimestele, et teada saada, kes mind näha saab/tahab. Nojah. Asi päädis sellega, et pesin kodus pea puhtaks ja ajasin kleidi selga (väga mõnus on kleidiga patseerida) ja läksin Martenile töö juurde külla. sõin seal ja ennekõike hüplesin paljajalu mööda Baeri maja vanu parkettpõrandaid ringi - rõõmu kui palju. ja akna taga kahisesid puud ja kohvi juues ja kirjutades vaatasin neid ja kuulasin Rõõsikaid, ausalt, hea oli olla. Väike, siiras, rõõmus ja unistav...natuke ebaratsionaalne ka. Siis lasin sealt jalga ja otsustasin, et võiks väheke pakkida. Suundusin päärast mõningast kaalumist Raatuuse ärikeskusesse kastijahile. Loomulikult ei saanud ma ühtegi kasti. Aga uskumatult tore oli näha neid naeratavaid inimesi, kui ma rõõmsalt leti juurde keksisin, lausega "Tervist, ega teil juhuslikult pappkaste ole, millest te lahti tahaks saada?". Nad kõik naeratasid, Klicki müüja tegi isegi nalja, minu kulul küll - ta oli just kastid minema visanud. Viimaks läksin nurga peale Noortehnikusse, kus, üllatus-üllatus, oli kaste lausa lademes. Tore teenindaja-mees pidi lausa nahast välja pugema, et mulle sobiva suurusega kaste pakkuda:)
Loo moraal: naeratusega ei löö võibolla läbi, aga tuju teeb ta paremaks küll, nii endal kui teistel.
Vihma hakkas ka sadama. Ja ma ei suuda raamatuid koju saata, mingi kastitäie panin siiski hakkama.
Hiljem Kadile appi kolima.
Päikest!

2009-06-30T14:17:00.002+03:00

Tunnen tugevat vajadust kirjutada. Tahaksin väljendada seda mõtete ja emotsioonide segapudru, mis mind viimased 48 tundi on vaevanud. Ma haistan mingit lootusekiirt ja pääsemisvõimalust ja see teeb mind rõõmsaks, teadmine üksindusest aga hirmutab mind. Kodus olles tunnen end külalisena ja muud kohta mul hetkel ei ole. Peaksin tegema süüa, koristama ja koeraga jooksmas käima, aga motivatsiooni ei ole. Ma tunnen, et kui kord inspiratsioon on mind puudutanud, siis kõik päevad ilma selle puudutuseta on tühjad. Saan küll aru, et nii elada ei ole võimalik ja igatsusel peab laskma puhata, aga elu, mis tundub nii lühike ja samas näib nii mõttetu, tüütab mind. Eelkõige see, et tean, et ta pole nii tühine, et tal on mitmeid väärtusi, kuid sealjuures olen rahulolematu. Kardan ikka sügist, mingil määral muidugi ootan ka. Aga pidevalt käib peast läbi mõte, et ehk ma valisin valesti, ehk ma oleksin pidanud juba ammu lahkuma oma linnast ja harjumustest. Iga päev otsin märke ja näen peamiselt kaht viidet, esimene minu vana unenäomõis ja Itaalia, teine briti saarte vihmasus ja aeg iseenda jaoks. Imetlen inimesi, kes julgevad oma elus muutusi teha. hea, et tunnen, et olen viimaste aastatega paremaks ja tugevamaks saanud. Ma lähen edasi. Ja see lugu polegi lugemiseks kellelegi muule kui mulle endale. Egoismiga peab tegelema. Aga midagi selles on. Minu elus, minu olemises, mingi väike säde.

Everybody's Free to Wear Sunscreen! (ORIGINAL VERSION)

2009-06-30T12:21:00.001+03:00

Seekord mulle endale.

Summmmm....

2009-06-28T13:34:00.002+03:00

Mesilane lendab mööda tuba, minul on käed rohimisest hellad ja jalad rohelised, eks ta ole. Saaremaa tähendab suures osas aiatööd. Ülejäänu hää on võimalus käia kenas kohas jooksmas ja jalgrattaga sõitmas, viimasest kahest on saanud mu lemmiktegevused. Ei oska paadimatkast, oma sünnipäevast ja muust heast eriti midagi kirjutada. Tean nüüd paremini kui head inimesed mind tegelikult iga päev ümbritsevad ja kui tähtsad nad mulle on. Ühtlasi on suvi toonud tagasi rännukihu ja armastuse magamata ööde vastu. Aga seegi on rohkem minu mõtete asi kui pikemaks kirjutamiseks sobiv. Praktilise kandi pealt on kodu leidmise osas veel kahtlusi ja tekkinud soov endale gaasipriimus osta....niiet pakkumised on oodatud. Pisikesed pahuksisolemised iseendaga leiavad heast muusikast leevendust ja nuh, mis ei tapa teeb tugevaks, kuigi haiget saamine on sealjuures tõenäoline. Tallinnas sain aru, et hoolimata üldisest tülgastusest kaubanduse vastu ei suuda ma end talitsed raamatu- ja aianduspoes - esimeses, noh, seal on raamatud ja teises olid roosid...niii palju roose! Ma olin täiesti valmis kulutama 500 eeku roosiistiku peale, õnneks ei olnud mul rahakotti käepärast. Loomaaias käisime ka, maod on endiselt põnevad ja tiiger oli kah tore. Aitab siis nüüd. Pean Lastefondi jaoks pisitööd tegema ja natuke rohimisest puhkama.
Head!
S.

Queen-Bicycle Race

2009-06-27T21:37:00.001+03:00

Taurile.
Ja teistele paadimatkajatele ja inimestele, kes julgevad valjusti laulda.

Suveöö unenägu

2009-06-19T22:42:00.002+03:00

...ehk siis magamata öö, ehk siis larp, ehk midagi mõnusat. Kuigi ka vihm ja külm, tund ja tund, vaatad kella, mõtled et on neetult ilus hommik ja et on külm. Jooksed. Läbi vihma ja kaste, üle karjamaa, sisikond ei ole nõus - hingeldad, tagasi. Natuke vihma käes lõkke ääres vorsti ja kartulit, põletad suulae ära - aia. Aga maitseb hästi. Tahaks sooja ja kuiva, oma voodisse, heliseks juba telefon. Kuulatad iga heli, et kas on Arno autoga, autos oleks hea ja soe...Tartus ootab voodi, mm! Aga on vihm, katus tilgub siinseal läbi, tuule käes on eritit külm. Mootorimürin! Telefon on vait, aga see on kindlasti tema, kindlasti...kott selga ja parkla poole, viimasel kahekümnel meetril hakkab telefon helisma - jei! Soe, soe, soe! Uni...ei, oot, peab vaatama, et rooli hoidev inime ärkvel püsib. Marten juba magab, Dani vaatab välja. Arno sõidab, aegajalt muudab käte asendit ja sügab nina, heh, Coca pudelid on tühjad, vaesed väsinud loomad. Aga mängul ju polnud vigagi, alguses oli segane, aga zombisid nottida oli vahva. ja liblikad! Terve mets neid täis, kõnnid üksi pimedal rajal ja mõtled et ilus on see Eesti suvi, õhk on värske ja liblikad ümberringi nagu "Suveöö unenägu". Ümised, taevas on pilvede vahel ufolaadne päike. Hommik...
Jõuad tartusse, siis voodisse, põrandale jääb kaos seljas ja kaasas olnud asjadest, silmad lahti u 15.40...süüa? Uimasena tuigud ringi, telefon...kes, mida? "Me oleme seitsme minuti pärast all, Aapo juurde grillima." Ah, em, särk? Püksid? Võtmed võiks ka võtta. Hops-hops. Autosse, veider seltskond, kaabu ja atlasega Goblin, Curunir, "You are my sunshine", lobisev Aapo.

Ma ei oskagi nüüd midagi öelda, kindlasti oli parem olla seal kui üksi Saaremaal, viimase hetke otsused on endiselt rõõmsate tagajärgede eelduseks. On keeruline väita midagi muud kui seda, et on suvi. Suvi peabki selline olema. Ja 20 on siiani igatahes suurepärane. Ma olen küll mõne mõttega natule pahuksis, mõne emotsiooniga õigemini. Kuid eks nad leiavad ka oma lahendus.
Ahjaa, Liisa, su käekell on minu käes.
Ma olen nüüd unetu. Ja lõhnan üleni lõkkesuitsu järele.
Kena sooja sumedat ööd.

2009-06-09T18:17:00.001+03:00

I got a feeling, I could be someone.

Kõik saab korda.

2009-05-20T15:39:00.002+03:00

Vahel on mul tunne, et kõik lähevad Tartust ära ja sügisel istun ja ma jumala üksi jõe ääres. Need mõtted tulevad siis peale kui lähedusevajadus lakke ronib. Siis kõnnin tänaval ja igatsen nii, et käed rusikas ja hambad ristis. Siis kuulan Dagöt ja hakkab natuke kergem. Aga ainult mõneks ajaks. Üksindus ei ole halb kui see tähendab enda jaoks aja võtmist, halb on siis kui ei taha üksi olla aga ikka oled ja midagi teha ei oska.
Ja see ka et ma usaldan hästi väheseid inimesi.
Eile võeti mul mõlemast veenist verd. Ei minestanud kordagi - success.
Aga enesetunne on ikka jama.
Laevapiletid ostsin ära, pühapäeval saab korra Eestist välja, söögi osas tuleb veel orgunnida.
Ma võin ju öelda, et tahan lihtsalt lähedust ja hoidmist, aga tegelikult on see vana kuri armastusevajadus mis hinge närib. Ei tea temaga midagi teha ka. Põgeneda?
Not my cup of tea.
Imeliste juhuste puudus teeb hulluks, ja peavalu, see ka.
Et selline äng-ving siis jälle.
Olge muhedad.
Kui ma ära suren siis saab minust pärnapuu.

Eurovision 2008: France - Sebastien Tellier - Divine

2009-05-17T13:16:00.001+03:00

Üks parimaid läbi aegade.

I are alive

2009-05-16T19:23:00.002+03:00

Hetkel ei ole kuigi halb, mul on natuke muusikat Youtube'iat, kitarrisoolod silitavad kareda käpaga kõrvu ja eesolev nõudepesemine ei tundu kuigi hirmutav. Hommikul oli paanikahoog. Vihkan neid asju.
Aga Marten lubas mul eesti Looduse toimetuse pehmel puupõrandal õppida, minu õnneks olid seal laiali Oma Keele numbrid, mis aitasid mind eesti keelega, viimasega oleks muidu hätta jäänud. Õppimist sai tehtud, aga suur kuhil on veel eest, niiet, ei tohi lasta motivatsioonil kuhugi kaduda.
Eile hoidsin Katat ja pärast käisin kodus vannis, kuulasin intelligentsele inimesele kohaselt raadioteatrit ja imetlesin vannivahtu. Pingutasin sellega üle, lõpuks oli seda nii palju, et sain vannis vahuskulptuure teha. Mis oli täitsa tore.
Hommikul tegin pannkooke, vaatasin Simpsonite filmi ja paanitsesin nagu eelnevalt mainitud. Hiljem lähen Gopsi juurde, kui just Tiiu ei helista ja mulle natuke süüa ei anna, eile igatahes ähvardas ta seda teha.
Tsipa kahju, et telkimine ära jäi, aga arvestades seda kui madalaid temperatuure oodata on ja minu madratsipuudust, siis võin sellega ka oodata.
meenus siin hiljuti üht Ristikivi tsitaati lugedes, et eelmisel kevadel arutasin mõttelõngu pidepunkti üle. Et, mis on see, mis keset tühjust hoiaks hinge?
Nüüd ma olen jälle mõelnud ja hakanud märkama kõiki neid konkse ja haaka millega ma elu külge olen aheldatud. Nagu kaljuronimissein - värvilised kivid on need igapäevased vajadused, tuttavad, kool, puhkus, ilma nendeta ei saa, aga nad vahelduvad. Konksud seina küljes, kuhu taha turvaköit kinnitada, need on tähtsamad, need on need inimesed, aga ka kodu, lemmiktegevus jms, ilma milleta on raske hakkama saada, need püsiväärtused, mille külge me oma elu turvaköie kinnitame. Kui mõni neist kaob on kukkumine ränk. ja kõige ees, üleval on eesmärk, see mille poole ronida ja elada - õnnelikkus. Kuid sinna ei jõua ilma kivide ja konksude abita.
Nojah, selline mõte siis. Siia sai ta üsna pealiskaudselt kirja aga see selleks.
Püüan olla vähemsõltuv teistest enda ümber, aga see ei tule väga välja. Täna nägin miimi. Ja rääkisin Oskari maja juures oleva pisikese koeraga.
Lõpetuseks ütlen midagi lihtsat, nagu ikka...jalgratas.

Carla Bruni - Quelqu'un m'a dit

2009-05-13T17:18:00.001+03:00

see ka.

jean petit danse

2009-05-13T17:13:00.001+03:00

Päris veider tegelikult. Aga laul ei andnud mulle pärast seda teatritükki kuidagi rahu.

Üks maas, neli veel

2009-05-11T12:08:00.002+03:00

Sõjalise essee sain täna valmis ja saatsin ära, teema ajas segadusse ja ei tulnud just suurem asi. Mis seal ikka. Tõin heas tujus Ruthi juurest oma eetika materjalid, pärast lõunat saab ettekandega tegelema hakata. Üldiselt rääkides, käisin Saaremaal ja puhkasin natuke, maadlesin segaste bussiliinidega ja sõin gurmee lõunasööki. Viimane toimus Pädaste mõisas, perekondliku emadepäeva tähistamise raames ja oli ennekõike väga maitsev, hinnast rääkima ei hakka, aga maitseelamus...mmm! Mis tuletab meelde, et tahan varsti süüa saada. Muide kolmapäevalja neljapäeval saab Athenas vaadata "Diskot ja tuumasõda", et ehk lepiks kokku ja läheks?
Kodu oli hea nagu ikka, ühe öö olime mere ääres, päikeseloojangud on seal ikka täiuslikult ilusad, tekitavad õrna nukrust ja igatsust ja hurmavad samaaegselt. Avastasime Jõiste piirivalvestaapi ja nõukaaja arhitektuuri kuldnäiteid, ineti ja sürreaalne samaaegselt, kokkuvõttes isegi lõbus oli seal turnida ja imestada, et mille kuradi pärast neil sellist betoonkolakat vaja läks.
Ja meri lõhnab, ja mets lõhnab ja linnud. ja kirsipuud hakkavad õitsema. Tartus juba mitmel pool, lähengi Tähtverre neid otsima, ühtlasi meeldi mulle kevadine kuid jahe ilm. Ja lehed! Puud on lehtes ja muru on roheline, kui otsatult vahva see on:)
Sõitsin linna mingi fantoom Kalle-bussiga, mis ei peatu Viljandis ja Kilingi-Nõmmel - väga kaval minu meelest. Hoian akent öösiti lahti ja magan nagu kott. Hommikul on jahe, aga selle elab üle.
Nüüd tuleb uuesti koolile keskenduda, aga sellega saab hakkama.
Mõlgutasin bussis jälle mõttehulki, suuresti armastusest ja rändamisest ikka, aga neist kirjutada ei viitsi.
Edu saarlastele, kes jälle ratastel teele lähevad!
Peab oma lemmiklooma ka suveks üle vaatama, Saaremaa ring tuleb ära teha.
Olgu teil palju rõõmsaid vihmapiisku.
Ja ämbriga rõõska äikest.
Tuleks ta juba...

2009-05-04T22:48:00.001+03:00

Log off. Shut down. Go run.

Coldplay - 'Yellow' music video

2009-04-30T14:36:00.001+03:00

6000 krooni vaade ja villased sokid

2009-04-28T23:01:00.002+03:00

Ehk siis olen rõdul, hakkab juba jahedaks kiskuma, aga kui köögiakent millest linna vahtida ei ole, siis tuleb jäätuma kippuvad sõrmed välja kannatada. Ilma klappideta olla ei saa, neetud ristmik. Aga vaade on iseenesest hea, Vanemuine ja Turu sild, eemal Annelinn, vaikust igatsen natuke. Täna pole ka jaksu, et hommikuni siin istuda, nagu eelmisel kevadel köögis, kihk nende sürreaalsete ööde järele on sügaval südames. teostan end vaikselt, tegin referaadi, käisin arsti juures, puhkan vaimu välja ja võtan end tasapisi kokku. Ai, kui display pimedas häiriva ereduse maha keeran, ei näe enam kirjutada, eks te andestate mulle mu vead. Imelik kuidas igal kevadel tärkab mingi lootus, mingi unistus ja usk, et nüüd läheb paremaks, et nüüd saan ma väga õnnelikuks inimeseks. Ehk see hoiabki elus.
Avastasin, et mu Power Pointiga on mingi jama ja homne ettekanne tuleb ilma näitlikustava materjalita, mõtlesin, et kraban kusagilt mõned Linnalehed ja teeme lihtsalt ühe reklaamianalüüsi, ega sinna kuigi palju inimesi ikka ei tule.
Tänane eetika seminar oli feil mõneti, peamiselt see, et hallapit jälle polnud ja Õnnepalu suutis mind paberil rohkem köita kui võõras magistrant tahvli ees. Samas teine seminaripool, surmanuhtluse teemal oli isegi hea. Üldiselt näis, et kõik ruumisviibijad olid mõtetega eemal, ega omanud erilist soovi aruteluga ühineda.
hea küll.
eesti keele harjutused pean ikka ära tegema.
Take care!

Johnny Cash - Hurt

2009-04-26T17:07:00.001+03:00

Ma pean tunnistama, et mu tuju pole tän üldse nii nukker, kui sellest looks võiks arvata, see lugu on lihtsalt köitev.
To those who've got hurt.

Feels better

2009-04-23T09:19:00.002+03:00

Ärkasin täna varem, olin vaadanud huvitava unenäo Orissaare lasteaias toimunud larpist kui unenägu vahetus ja Ally tuli mu tuppa rääkima millestki nagu kooliminek ja tõi mulle tassi musta teed piimaga. Kuulasime RHC "Dani California"-t. Siis ärkasin üles ja tundsin et mu jalalihased on jooksmisest valusad, et ma tahan kohutavalt RHC-d kuulata ja juua musta teed ja et ma olen suhteliselt heas tujus.
Meeldiv. Tunnen pärast eilset mingit kummalist vabanemist ja kergust, kuigi midagi nagu pitsitab kurgus, siiski on hea tunne. Tea, kas asi oli jooksmises, mis oli väga mõnus või milleski muus.
Mõistsin et osalt on mu vingumise põhjuseks koduigatsus, kodu igatsus. Tunnen et ma olen kodutu. Eks ma siis hakka teda kusagilt vaikselt otsima.
Muusika vahetub - Coldplay.
Tee on uskumatult hea.
Tahate teada kuidas mu hommik välja näeb?
Ärkan orienteeruvalt poole üheksa ajal, hiljematl üheksaks olen voodist väljas. Liigun kööki, kontrollin kas Ally magab või ei. Kui ei, siis panen käima arvuti või raadio - muusika.
Võtan pliidi pealt poti ja panen pudruvee keema, samas panen keema ka kohvi/tee vee.
Sisestan läpakasse parooli. Pudruvesi hakkab keema, tuleb valida mida hommikuks süüa: tatrapuder vs kaerahelbepuder vs viieviljahelbed. Tänase päeva valik oli kaerahelves.
Puder potti, järgneb mõningane segamise japodisemise protsess, mille ajal teen valmis kohvi või tee. Pudruga läheb üsna kiiresti ka, selle saab kaussi kallata, siis kohe pott puhtaks - pärast on liiga tüütu ja siis võisilm keskele. tadaa! 10 minutit ja hommikusöök võib alata.
Seejärel suundun interneti mitmekülgsesse maailma, st vaatan meili, loen Postimeest ja hommikukoomiksit, sõltuvalt ajajäägist võib esineda ka Simpsonite vaatamist.
Siis avastan üllatusega, et kell on juba kolmveerand kümme ja ma polegi vee riides - algab kiirustamise veerandtund.
Orienteeruvalt 10.01 koperdan korterist välja võideldes kõrvaklaapide juhtme ja saja muu kätte jäänud vidinaga.
Kui ma välisuksest välja saan on päev alanud. Huh.
Ilusat päeva:)

2009-04-18T20:08:00.002+03:00

Ropult külm on. Loodan et haigeks ei jää. Tulin jalutamast, avastasin Ülejõe tagumisi tänavaid. Tagasi tulle hakkas nii külm, et mõtlesin ainult kuumast teetassist. Curu helistas, õhtul olen ilmselt tema juures. Comarketis käisin ja ostsin ukse ees istuvale kodutule kohukese, see oli ainuke asi mida ma sel hetkel teha tahtsin. Kummalised tujud.
Nüüd pesen nõud ära ja teen selle kosutava tee.
Õppimine ei edene endiselt. Motivatsioon on nullis.
Päikest.

Some days are crappy, some songs are good then.

2009-04-18T17:46:00.001+03:00

Järgmise filmiõhtu kavas?

2009-04-17T15:15:00.001+03:00

2009-04-16T19:51:00.001+03:00

Omnes homines binas aures habent.

2009-04-14T21:26:00.002+03:00

Olen köögis, nagu ikka. Käisime koos Kadiga jalutamas. Mööda Puiestee tänavat, uurisime hoove ja niisama. Mu s-klahv tuli ära, pole suutunud seda veel tagasi panna. Õppima tuleb hakata, homme on tool - loengukonspekt+ tekst.
Tsitaat Tiiu Hallapilt: "Ka filosoofid lähevad hulluks"
Eetika seminar on endielt nädala huvitavaim loeng.
Nädalavahetus kulges peamiselt mööda Eestimaad konnates. Reedel läksime rongiga Kadrinasse, Ally juurde. Seebut Kadrinas ei olnud - kestev ebaõnn. Mäng iseenesest oli karm, aga huvitav. Kuigi alguses oli juhe väga koos. Mirjut ja Zelorit oli väga tore näha. Viimane oli küll koledasti külmetunud. Loodan, et Voku jaoks väga imelik ei olnud, tema esimene mäng ikkagi.
Öösel ei maganud eriti, unele jäin umbes kella kolme ajal ja jube viiest ärkasin üles. Natuke ebamugav oli, sest üks mu jalgadest otsustas korduvalt krampi minna.
Hommikul sain kenasti vaikselöt minema, oli karge ja rahulik, linnud laulsid, nagu maailma loomise päev, kui nüüd seda hirmsat väljendit kasutada. Ilus ühesõnaga, selliselt hommikul õpid midagi, midagi head ja kindalt. Rong tuli natuke hiljem ja olin juba närvi minemas, peamiselt külmast. Aga ta tuli ikkagi.
Ronisin vagunise, mõtlesin veel, et näe, nagu "Vaimudest viidud". Rong oli tühi, kõndisin üksinda mööda vagunit ja lugesin akendelt luuletusi. Istusin kõige meeldivama juurde pingile. Kontrolör müüs mulle pileti ja jättis mu hommiku ja luuletusega külma logisevasse vagunisse üksi. Muinasjutuline rahu kestis kuni Tapani, tuli peale teine reisija.
Aga see luuletus. Või vähemalt katke.

Mis see on,mis ärkvel hoiab hinge?

Mis see on,mis elu külge seob?
Nelja seina,nelja silma peod.
Pihkutesse püütud kõrgepinge

Enne veel,kui käsu andnud koit,
lahkud tabamatul tantsu sammul.
Lumevesi on su lemmik toit

Valged õied puhkevad su kannul.

Selline lugu. Külmetasin rongis ega saanud magada. Balti jaamas kobisin välja ja asusin bussijaama poole teele. Vanalinn on endiselt hommikuti kena, nägin ainsate inimestena kolme hullu turisti, mõnes mõttes päris nupukadki - kella kaheksa ajal on hea rahulik pilte teha.
Suutsin kesklinnas korra ära eksida, õnneks ütles kena abielupaar mulle, et ma lähen õiges suunas, kuigi bussijaam olevat väga kaugel. Ei olnud ühti. Veerand tundi ehk läks. Sain natuke seal passida, siis viis buss mind kenasti koju, Saaremaale. Kohale jõudes olin parajalt laibastunud. Ikkagi võeti mind mere äärde, tass kohvi ja lambaliha ja tuju läks ka paremaks. Meri ja mets lõhnavad hästi, ses osas läheks kohe tagasi.
Teen aegajalt rumalusi. Olen isekas. Pärast kahetsen ja kurvastan tükk aega. Mõtlesin selle peale ja sain aru, et enne kui iseendaga asju selgeks ei saa, ei lähe ka teistega suhtlemine paremaks.
Nüüd ma siis parandan ennast. Tasapisi.
Mõtteid on veel, aga aeg on natuke õppida ja siis magama.
Ahjaa. Üks hea ja armas inimene, kelle käest ma vabandust palun. Ja teine, keda ma väga tänan, hea olemise eest.
"kalli"

Kas sa laulad ainult mulle?

2009-04-08T20:22:00.002+03:00

Ehk käisin jälle Mariti etendust vaatamas, ikka oli hea. Kui piisavalt aega möödas on ei olegi halb oma käitumise üle natuke naerda. Isegi teades, et järgmine kord võin sama rumal olla.
Viimasel ajal mõtlen rohkem. Teate küll, neid suuri ja sügavaid mõtteid. Et miks ja kuidas ja kas peaks jne.
"Läbi väikse klaasitüki roheline näib maailm."
Olin enne kurjas tujus. Pesin vihaga kõik nõud ära. Tegin korralikult presskannuga tassi head kohvi. Nüüd ei olegi eriti hull. Kaalun veel õhtul kinno minemist, "Perfect blue".
Aga raha peaks kokku hoidma, homme ju ka kontserdile. Koolis on viimasel ajal tore olnud, saan Hallapiga hästi läbi, vähemalt suudan teda naerma ajada, uskumatu, ka ülikoolis võib kohata õppejõude, kes inimestena õpilasest kilomeetrite kaugusel ei ole.
Ma ei eeldagi et nad mind kallistaksid nagu Jürgenstein või Pluum. Aga vahel on inimlikkus just see mida aine vastu huvi tekitamiseks puudu jääb.
Varsti peaks katusel kevadpikniku tegema.
Carla Bruni osas on Taliesinil õigus, kuulan teda nüüd, osalt ka tänu sellele etendusele, kuigi prantsuse keelne muusika meeldis mulle enne ka.
Ega midagi muud põnevat ei olegi. Emaga vaidlesin eile, ta mureteb end segi niimoodi. Aga eks emad vist teevadki nii, muretsevad ja tekitavad lastele süümepiinu.
Tahaks millalgi kellegagi koos teed või veini juua ja rahulikult juttu ajada. Saaks omad mõtted jälle jooksma.
Lennart oli minu suhtes kuri täna. Nii ebaõiglane.
Mis seal ikka.
Päikest:)

Regina Spektor - Flyin' (11:11)

2009-04-04T23:45:00.001+03:00

Kevadise vihma käes on selle laulu saatel hea jõlkuda, eriti lehviva seelikuga silla käsipuul kõõludes ja hullunult irvitades.

Roosast kivist redelil, sind ei olnud seal peal...

2009-04-03T12:47:00.002+03:00

Kevadpõrnikas pistab pea mulla seest välja ja uudistab päikesega ülekallatud maailma. vaikselt ajab ta end jalule ja asub otsima lähimat kohvitassi.
Ehk kuidas kevad mind kätte sai kui ma eile õhtul Coffe-in'st välja jalutasin.
Ilm oli ilus, haruldaselt hea, mina läksin genklubisse. Jõime seal veini, mängisin malet, enne veini üks võit, pärast veini üks kaotus.
Hommikul panin pesumasina tööle, pesin nõusid, mõistsin et kohe ladina keelt õppima hakata ei viitsi.
Nüüd molutan niisama, lähen varsti välja.
Nii "Happy-Go-Lucky" oli mul üleeile vaadata, tore film. Minu meelest tsipa naistekas.
Aga omamoodi sama filosoofia mis mul endalgi.
"Reality? - I don't want to go there."
Väärib vaatamist. Kuigi Leelol on õigus, lõpplahendus on liiga romantiline.
Keegi neiu jälitab mind, või on juhus, et ma teda igal pool näen.
Vägagi huvitav.
Pesumasin lõpetas.
Off i go.
Stay happy!

Jäljed - Tõnis Mägi

2009-04-01T09:43:00.001+03:00

Midagi ei tee...head.

2009-03-30T18:15:00.002+03:00

Vaatasin, et olin soovitanud kõigil oma keha vastu kena olla. Aga ise olen ma küll selle koha pealt luuser - laupäeva öö magamata, pühapäev kofeiini ja pitsaga, täna jälle pitsa, koola, marmelaad, liigutada eriti ei ole viitsinud jne. Õhtul peaks ühe jalutuskäigu ikka tegema. Kuigi mu Alpid on katki, üleeile hommikul avastasin, auk sees ja kand hakkab ka lahti tulema, jama, uued tuleb tellida.
Poodi minnes panin sel kevadel esimest korda endale ketsid jalga, väga lahe tunne oli. Pikad teksad asendasin ka lühikestega ja tagi muidugi. Kevad!
"Säsi"-le ostsin pileti ära, ei saand mitte tegemata jätta, kuigi kuu lõpp annab pangaarvel vaikselt tunda.
Mängust ka. See oli vahva, põnev oli ja nalja sai, koht oli kaugel aga muidu hea, supp oli ka hea, inimesed olid toredad. Tänud GMidele, luban et kroonika tuleb õige pea.
Tagasisõit oli muidugi omaette elamus, käisime koos Tali ja Marteniga Kehtnat avastamas, neil on sela mingid asutused maa all, st nooled näitavad otse maasse. Imelik koht. Farmburgeirs ei käinud.
Statoiilist saime kohvi, see oli hea, kuigi koju jõudes oli süda pisut paha. Olin nii väss, et teatrisse ei jõudnudki, magasin terve päeva va- see aeg kui pitsat sõin.
Nüüd peaks tublisti õppima, õnneks läheb Pojmani raamat üsna kiiresti, ladina keelega see-eest on jama, kui keegi aidata tahab siis abi on teretulnud.
Tähtajad ründavad, esseed ja referaadid ja ettekanded...õõv.
Ja muidugi laiskus. ma olen Laisk, kohutavalt suur lontrus.
jah.
Aga probleemi tunnistamine ei anna lahendust.
Sauna tahaks.
Siiralt teie laiskloom.

Sunshine On My Window

2009-03-27T13:00:00.001+02:00

Tunded on röögitud

2009-03-26T18:54:00.004+02:00

Nii, ma tean küll, et te seda loete, vahele jäite tõprad!
Aga see pole otseselt kellelegi teist, ma lihtsalt pean kusagil oma emotsioone väljendama.
Ok, vahel on ka.
Eile käisin kultuurselt kinos ja teatris. Vaatasin Maailmafilmi raames kahte filmi, üks oli mingist Mehhiko naisest ja teine India perekonnast, kus mõlemad vanemad olid pimedad.
Esimene oli päris hea, operaatoritöö oli jama, aga tüüp kes filmi tegi oli lahe, sakslane nimega Florian - ilus nimi.
Teine film oli kohutav. India ajas mind närvi, kõik seal filmis olid nälginud: inimesed, koerad, kassid, varesed, rotid. Ja kõik oli kohutavalt räpane...õhh. Ja see kestis ka peaaegu kaks tundi. Ja nad peksid üksteist kogu aeg...haige asi. Üleeilne film Tiibeti nomaadidest oli ikka julmalt hea, ses mõttes, et need inimesed olid õigete põhimõtetega, nad ei karjunud üksteise peale, rahulikud sellised. Kusjuures nende elu oli tunduvalt raskem.
On see tähendab.
Liisa läks koju täna, Ally on siin, ta tegi salatit, see on hea. Koolis käia ei viitsinud, käisin linnas ja tõin raamatuid, Orwelli ja Kenkot ja Pojmani õpiku.
Aga jah, tagasi eilse õhtu juurde.
Pärast teist filmi oli mul ilgelt halb tuju, mida võimendas muidugi asjaolu, et keegi ei viitsinud minuga teatrisse tulla, aga noh, see rohkem teisejärguline. Mikipärast oli õues jube külmaks läinud ja ma lõdisesin kui Athenast välja sain. Mõtlesin siis, et lähen otse Gen'i ja ostan seal tassi teed. Läksin ka, teed sain ka, teatripilet müüdi mulle ka. Seal on mõnus, saab Aliast mängida ja niisama logeleda.
Aga etendusest.

VIIMASED KORRALDUSED NEILE, KEDA MA KUNAGI OLEN ARMASTANUD

Abistav rühmakoosolek neile, kes soovivad vabaneda nii psühholoogilisest kui füüsilisest

sõltuvusest igatsusse.

Kontseptsioon, lavastus, helikujundus ja esitus:

TAAVET JANSEN+TAAVI EELMAA

Selline asi oli siis kavalehel, natuke muud ka.
Nii, need kaks tüüpi suutsid mind kolmel korra täiega närvi ajada. Esiteks siis kui nad korduvalt lasid sõna "nussima", ma vihkan seda sõna. Teine asi oli vastikult madalates helides. Nende kahe pärast olin ma valmis lavale jooksma ja mõlemad tüübid maha lööma. Siis õnneks hakkas üks neist poolpaljalt ringi hüppama ja möriema - see päris meeldis mulle, ei tahtnud enam kedagi tappa.
Siis ma vahepeal mõtlesin, et alternatiivteatri piir on minu jaoks käes.
Siis nad enam ei hüpanud, nad hakkasid rääkima. Siis ma hakkasin nutma.
Ja tahtsin neid selle eest maha lüüa, mida nad ütlesid.
Võib-olla sellepärast, et ma kardan et neil oli õigus.
Ses mõttes on mul hea meel et ma üksi käisin.
ma ei soovita, eriti psüühiliselt ebastabiilsetele.
Aga minge ja vaadake ikkagi.

Tõenäoliselt on eilne etendus ka põhjuseks, et ma täna kogu meessoo ja iseenda peale tige olen. Et ma suudan alati valed välja valida ja iseennast tükk aega lollitada.
Ikka jälle ja jälle.
Aga ehk mul ükskord joppab.
Trotsides kiibedat tõde, mida igalt poolt näkku lendab.
Täna tuiskas.

Sööge köögivilju ja jooge teed, olge oma keha vastu kenad.

Et kerge tuul viiks mind nagu viletsalt volditud paberist lindu

2009-03-21T17:40:00.002+02:00

Aeg on minna, tõsiselt, sügisest, enne talve kindlasti. Mul oli enne Tartusse kolimist sama kihk sees. Nüüd on jälle tunne, et muutust on vaja. Küsimus vaid kuhu ja kuidas.
Seekord on raskem, maha jääb rohkem neid keda igatseda.
Maa peale tagasi tulles - olen Saaremaal, tulin eile kodumaile, täna jõuavad ülejäänud pereloomad ka Leedust tagasi. Rommiga käisin juba jooksmas, ta on hull memmekas, ronis mulle öösel voodisse ja laiutas nagu elevant.
Katsu talle selgeks teha, et ta pole pisike taks vaid 40 kilo iiri setterit.
Püüan end logelemise lainelt õppimise lainele suunata, Velsker jättis eesti keeles kõvasti kodutööd, seminarideks tuleb hakata artikleid ka lugema.
Tudengipäevi on varsti oodata, mõtlesin ka aktiivsema osaluse peale, aga eks paistab, kas läheb nagu alati või õnnestubki mingi seltskond lollusteks kokku ajada.
Eh, ei edene see blogimine ka täna.
Teen endale veel ühe tassi teed, õpin, siis kohustuslik käed-kõhulihased-harjutustik jne.
Olge muhedad.

2009-03-16T22:38:00.002+02:00

Mea culpa

2009-03-15T21:14:00.002+02:00

Et mõelda mõtteid, mil mõte sees.
Ei oska neid. Täna ei edenenud mu õppimine ka eriti, ei Plotinos, kuigi nüüd on ta mul enamvähem korras, ega ka Augustinus, vana patune jumalateener. Olete "Vita brevist" lugenud?
Soovitan. Gaarderi raamat.
Ja Kivirähu "Liblika" sain osta, algus polnud paljutõotav, aga lõpus neelasin ta lihtsalt ära. Läks väga värviliseks ja õrnaks.
Omadussõnade osas püüan nüüd ja edaspidi midagi ette võtta, et mitte lihtsalt: kena, tore ja ilus.
We must have lunch someday.
Bullshit.
Kas blogis tohib vanduda, ropendada?
Sandriga ajasin täna juttu, ta on nüüd Ühika-Sander. Mõni inimene lihtsalt oskab kaamerate ette sattuda.
Ma olen vist päris hirmus oma sagedase blogimisega, egomaniakk. Aga haige olles pole lihtsalt mitte midagi teha. õppida muidugi võiks, aga noh...sellega on nagu on.
Loodan, et Ally tulekuks olen ikka kobe, saaks jälle reaalselt elama hakata.
Muide, ma vaatasin täna pannkooke süües, et mu käed värisevad täiesti jubedalt. Mul on natuke mure selle pärast.
Eile õhtul oli ka veider, olin rahulikult netis, siis tuletas tõbi end meelde ja ronisin voodisse. Pärast uni ei tulnud, helistasin Curunirile, et talt kaamerat laenata. ta lubas, et saan siis, kui ta Brüsselist tagasi on. Tõprad on terve nädala klassireisil.
Aga kaamera saan, see on hea. Siis hakkas mul vedeledes hullult igav ja ma tõusin uuesti üles, et endale kummeliteed teha. Mu vasak silm nimelt valutab, tegin talle kummelikompressi, teed jõin niisama ka.
Siis avastasin, et Liisa vaatab Indiana Jones'i, noh, seda tulnukatega Peruus. Me käisime seda suvel kinos vaatamas, ma polegi enam kindel kellega koos. Igatahes oli see minu jaoks liiga ulmeline, aga noh, õhtul ühe silmaga vaadata päris vahva. Lõpus tekkis veider assotsatsioon Star Wars'iga.
Njah.
Homme üritan vist loengusse minna.
Näis.
Hoidke end kurjade gripiviiruste ja kevadväsimuse eest.
P.S. Toppisin hommikul rõduaknast pea välja, päike paistis, kerge tuuleke oli ka. Irvitasin ogaralt päikese poole, et näidata oma rõõmu ja lootust kevade osas.

2009-03-14T13:23:00.003+02:00

Ühe mu endise koolivenna luuletus, mille ma avastasin juba ammu HTG almanahhist "Sulesepad"
Loodan, et ta ei pahanda, et ma seda levitan. Aga mul on täna hommikul just selline tuju, selline tunne.

Täna on selline tunne

Olen interpreet,
kasvanud vilja lõikaja,
kirjutatud sõnade lugeja,
ammuste laulude laulja,
sillutatud tänavate koristaja,
poeetide retsiteerija,
elunäidendi näitleja,
aretatud loomade tapja,
teise sapiensi interpreet.
Minu tõde
ja sinu tõde
on teiste tõde.
Inimene –
on inimese tarbija

-uq

Köh-köh-köh

2009-03-12T14:02:00.002+02:00

Ehk gripiviirus niitis ka mind. Paistab, et pääsesin siiski kergemalt kui teised, palavik pole veel 38ni küündinud ja peavalu on ka tänaseks taandunud, ainult nohu ja köha hakkavad võimust võtma.
Kuigi iga normaalne tõbine-loom istuks kodus sooja teki all, siis täna hommikul ajas nälg mind välja, tahtsin seda empsu seenesuppi teha, aga võta näpust - Comarket ei müü enam külmutatud šampinjone, ega ka Rama seenemääret.
Nojah. Frikadellisupp on päevakorras.
Ainult hapukoor ununes ostmata, ega kõike head ka saa.
Kohvi joon. Taimeteedele hea vaheldus.
Ja Dagö - "Dagö"...mõnus, mõnus, mõnus.
Haige olemise muhe-hetk on praegu. Samas pean nüüd hakkama õppejõude teavitama, et ei ma ei saa kontrolltööd teha ja ei, täna ma referaati ei esita. jah.
Arno helistas, ütles, et tahaks kodus olla. Mina ei taha, üldse ei taha. Tahan kooli. Olen jah veidrik.
Pähh.
Nüüd ma ei saa ujuma ka minna ja tantsima. Nõme gripiviirus.
Supp ai valmis. Külmutatud köögiviljad ikka ei maitse. jama.
Puljongikuubikuga saab suppi ju tuunida, aga see pole see, õige maitse tuleb värske porgandi ja sibula praadimisest.
Poleks gripiviirust oleks Konsumist seenesupi materjalid konsumeerinud. Jääb teiseks päevaks.
Hea asi: loen Hesse "Siddhartha"-t. Väga mõnus kirjutis. Lugemismõnu, ses osas, et selline rahulik ja mahe, jutustab, nagu juba ilmselt pealkirja järgi aru saada, budismist.
Talvemasendus hakkab üle minema. Juba kõnnin tänaval lollakas irve näos, mis väljendab minu rõõmu eksistentsist.
Vaatasin "Tütarlast pärlkõrvarõngaga", väga hea film oli. Minu lemmikdetail oli huvitav kööginuga, selline suur tera, mille kahes otsas käepidemed.
Ja seal oli väga ilusaid kaadreid, ilusa valgusega ma mõtlen.
Hää küll, ma söön, muidu jahtub supp ära ja ei maitse mulle enam.
Lehva.

ca va bien

2009-03-09T22:53:00.002+02:00

Prantsuse keel köidab, Helmeti mõju on hajumas!
Asi on "Amelie"s, ma tean. ta valgustas mind omamoodi, tuletas mulle meelde, et ma saan maailma väikeste asjadega paremaks teha, see on minu moodi.
Ehk siis tuletas mulle meelde seda inimest, kes ma olnud olen, kes ma ka praegu olla tahan.
Muidu sujub ka, sain om Merleau-Ponty asja valmis, saatsin ära, nüüd ootan karmi kriitikat selle kohta, mis ümber tuleb teha. Millalgi pean selle esseega ka alustama, nagu ka kõigi nende teiste esseedega. ja Tooli järgmiseks seminariks tuleb valmistuda ja Neeme kt, homme on tegemist küllaga:)
Ilm pööras kõntsaks täna.
Aga hommik oli mõnus, "Amelie" soundtrack ja tass kohvi.
Ainult hiljem tundsin end halvasti vedelesin voodis.
Nojah.
Lutsus käisin ka, Kivirähu "Liblikas" ja Hesse kaks novelli. Loodan need enne 16ndat läbi saada, et saaks aga kinnioleku ajal ka midagi lugeda. Ilukirjandusnälg.
Kuulan Jäääärt. Päris hea on.
Laiskus hõljub ringi, ei viitsi end jooksma ega ujuma ega kõndima ajada.
Eile käisime Kadiga Metros, tellisime öiseid võileibu ohtra lisandiga - võileib oli lõpuks rohkem leiva vahele topitud salati moodi. Ja trefneriste kohtab kõikjal. Muuseas, mäng oli ka päris vahva.
Oleks hea inimene, kellega kahekesi päikest vaadates hommikukohvi juua.
Muust väga puudust ei tunne.
Selgus tuleb tasapisi.
C' est la vie.

Le Fabuleux Destin d'Amélie Poulain

2009-03-08T20:51:00.001+02:00

Olen võlutud.
Juba nädal aega.

2009-03-04T22:09:00.002+02:00

Hei-hei.
Kuna mu s-tähe klahv endiselt tõrgub, siis on oodata taas suuremat sorti düsgraafilisust.
Peaksin hoopis oma kodust tööd hetkel lõpetama, aga lükkan seda mõnuga edasi. Käisime Liisaga Maximas just, kohupiimapallid on sõltuvusttekitavad.
Tegelikult lugesin ma hiljuti ühte head raamatut ka.
"Koos, see on kõik"
See on mu voodi peal, niiet raamatukokku ei tasu kohe lipata.
Seal on lahedad karakteid. Ma ei hakka elamust rikkuma, neile kellele romantika üldse ei meeldi, ei soovita, küll aga soovitan kunstiloomadele - palju mõnusaid inimese-kirjeldusi on, teate küll, kui kedagi joonistama hakkad, siis vaatad teda teise pilguga natuke. Või vahel bussis näeb mõnd inimest, kelle puhul käib jutt läbi, et vot, teda ma pean joonistama.
Selline raamat siis.
Koolis käimisega olen sel nädalal logard olnud, natuke tõbine olenka, pole hommikuti jaksu end voodist välja ajada. Sõjalise riigikaitse loengus siiski käisin, oli täitsa talutav, homsed hermeneutika ja ladina keel valmistavad natuke muret, aga saab hakkama, sii on nädalavahetus ka käes.
Liiaa läheb see nädal kodumaile, ise jään veel Tartusse, mäng ka ju laupäeval.
Genklubi puudumine annab tunda, tahaks teatrisse või padjakontserdile minna, aga ei saa.
Muide, rongis on ka hea inimesi joonistada.
Homme on minu tihe-päev, st kümnest kümneni. Loodan, et Merike ikka laseb mul trenni tulla kuigi mu igasugune tantsuline liikumine on roostes.
Tarretist tegin, oli päris hea. Krevette ostsin, mul on viimasel ajal kogu aeg mingi kala ja mereandide isu. Millalgi võiks ühe veinijoomise ka teha.
ja mu käsi pole ka enam paistes - jei.
Elu veereb tasapisis nagu hernes, tuleks kevad vaid tsipa kiiremini ja läheks see tatitõbi pealt ära. Siis oleks ju päris hea.

Ergo Petab ;)

2009-02-28T14:06:00.004+02:00

Veider on ukuda, et teine inimene saab aru mida sa mõtled, lma et seda välja ütlema peaks. Veel veidram on uskuda, et ta saab aru, mida sa tunned isegi siis, kui sa talle otsa ei vaata. Aga pilgus paistab mõistmine, või on see vaid mu hea kujutlusvõime. Aega on oodata ja vaadata, mis saab.
Tuhnin oma vanade plaatides, et mp3-mängja sisu värskendada.
Eile käisime Arno juures saunas, nagu Kärts ütles, et kui põrgus on sama kuum kui saunas, siis on seal igatahes mõnus. Ühesõnaga, saun oli jumalik.
Kuigi kella kaheks olin ma täielik unekott, mis tähendas, et ma tõmblesin ja möliesin koduteel rohkem kui muidu. Ilm oli imeilus, kuigi koju jõudes olin ma täiega vettinud, aga siiski, inimesed ei ole väärt nii iluaid ajui nägema...või siis on.
Kuulan Vennaskonda, pole nagu enam see mis kunagi.
Aga dagö oli hommikul sama hea kui Uuel tänaval.
Varsti Kadrinasse, sõime just, nüüd tuleb end ikkagi õppima undida, sõnaraamat ka voodise kaasa, et Ponty filosoofiast midagigi aru saada. Neetud referaat.
Ok, ma lähen ja naeran.
Lehva

Soundgarden - Black Hole Sun

2009-02-16T23:24:00.001+02:00

Ok, jälle.
Vabandust.
Aga ma jumaldan seda videot.
Tähh Merille.

2009-02-12T14:38:00.002+02:00

Mu kallis X
Polegi sulle varem kirjutanud, näed siis. Aga palju õnne, siin on minu esimene kiri just Sinule.
Ma pean tunnistama, et käid mulle viimasel ajal võrdlemisi närvidele, mitte et ma muidu heas tujus oleksin, aga sinu eksistents tekitab minus lihtsalt öeldes masendust.
Sa lihtsalt oled seal kusagil, täiesti vastutustundetult ükskõikne. Muidugi ei ole see sinu süü. Selles olen ikka süüdi mina. Nagu alati. Sest ainult mina loon endale illusioone, milles pärast kibedalt pettuda.
Seega ei saagi ma sind milleski süüdistada. Sul ei olnud algusest peale üldse mingeid kavatsusi.
Erinevalt minust. Algusest peale, kas pole kurb?
Nojah, ma annan endale selle andeks. Nagu ka kõik need varasemad korrad, nagu ka need korrad mis alles ees on. Ainult üht ma ei mõista, kuidas ma peaksin veel mõned korrad üle elama. Et kui see ongi Elu Mõte või Armastus, siis miks kuradi pärast on mul tarvis nii palju pettuda.
Et ma hindaksin seda tõeliselt kui ta mul lõpuks käes on? Aga kuidas ma tean kaua võidelda. Ja kuhu ma üldse minema pean?
Ah, miks keegi seda ei võiks öelda?
Näed kallis X, sina pole üldse milleski süüdi, aga ikka valan ma oma kibestumuse just sinu peale välja. Sind pole ju õieti olemaski, vähemalt mitte sellisena nagu ma sinu poole praegu pöördun.
Ja seda kirja ei loe sa ka. Ma loodan et ei loe. See jätaks minust väga vale mulje, kas tead.
Selle pärast ei ütle ma sulle, et ma olen sind armastanud. jah, just olen. Sest praeguse hetke kohta ei tea ma midagi öelda. Aga kunagi oli üks õhtupoolik, siis ma päris armastasin sind. Võibolla ainult su häält. Mis on iseenesest jabur, sest kuidas saab armastada kellegi häält, keda olemas ei ole.
Aga ehk sa siiski olid olemas?
Ainult sellisel juhul kallis X, tahaksin ma teada kuhu sa kadusid. Sest sellisel juhul võin ma sinu järele igatsema hakata. Mis oleks kurb.
Isegi kui sa seda kirja ei loe, siis palun vasta mulle, et ma saaksin teada, kas sa olid või ei, sel külmal õhtupoolikul.
Siiralt.
Sinu S.

Pole öösiti und...

2009-02-03T19:00:00.002+02:00

Sest ma mõtlen liiga palju, peamiselt küll headest asjadest, näiteks sellest, et mu masterplan hakkab jumet võtma. Vaatasin eile öösel päris huvitavat filmi Darfuri kriisist - mitte ilus, aga huvitav, vajalik film.
Eile sain esiest korda kunstjää peal uisutada, ega ta ikka päris jää mõõtu väla ei anna, aga on vähemasti sile. Uisud lähevad hõõdumisest siiski päris tuliseks. Annabeliga mängisime lauajalkat ka ja siis tuletasin ma meelde oma vana armastust rööbaspuude vastu, või mis armastust seal oligi - meil koolis rööbaspuude harjutusi minu ajal ei tehtud. Aga ahvi kombel pea alaspidi rippuda on võimatult vahva.
Veel mõnusam oli meie pühapäev.
Käisime Reedikul ja Hertal külas - Kivisool. Saime kohe reega sõita ja Rommi sai oma ema näha ja hobust uudistada. See oli igatahes mõnus, hobuse lõhn ja lumi ja päike ja koerad, kes reega võidu jooksid. Pärast tegi Anu meile Kivisoo suures köögis väikeseid pakse pannkooke, neid sai vaarikamoosiga süüa, päike paistis aknast sisse ja hea rahulik oli olla.
Mannu sõi kõik moosi ära.
Aga sealt jäi selline soe ja kodune tunne.
Saunas käisime muidugi ka. Vanemad tuletasid mulle meelde, et saan 20, nagu seda oleks võimalik kuidagi ära unustada. Küsisid ka, et mismoodi ma seda pidada tahan, aga ma veel ei teadnud.
Isa läks jälle Leetu.
Neljapäeval on Tauri sünnipäev, Kadi tuleb ka uuesti koju, eks me siis tähista natuke. Siis hakkan millalgi Tartu poole tagasi ka tulema. Siin on tegelikult kena, päikest on kogu aeg, käin suusatamas ja uisutamas, loen raamatuid, harjutan suupilli - aega on siin palju.
Nüüd tegin pannkooke ja teed, varsti lähen vaatan kuidas Donnal õppimisega läheb, ta oli veidi hädas enne.
Worms'is feilin järjekindlalt.
Igatsen Tartu inimesi natuke, aga mul on kuri kahtlus, et Tartus molutan ikka üksi kodus nagu viimasel ajal harjumuseks on saanud. Kuigi, nüüd on sess läbi, ehk on inimestel rohkem aega ja tegutsemislusti.
9ndal on Lastekaitse Fondi koolitus, pärast seda ka mingi Tähtevere pargi üritus, mõtlesin sinna ennast sebida, aga eks näeb.
Aga jah, mina nüüd tagasi oma tegemiste juurde.
Nägemiseni.

I got lost on the way

2009-01-29T21:21:00.003+02:00

Ehk täna andsin Matjuse töö osas alla, tulin arsti juurest ja raamatukogust leidsin vaid ühe kirje, tundsin, et enam ei jaksa...ehk saab järgmine aasta kuidagi...pole mõtet end haigena segi ka pingutada. Mis veel? Arst ütles, et ma olen terve - ma ei tea, ehk ma tõesyi mõtlen kõik välja, aga väga reaalselt tõbine tunne on.
Üldse, olen väsinud, ei tahagi eriti koju minna, aga homme igatahes lähen, eks seal igatsetakse mu järele.
Käisin Curu juures ka, viisin talle "Ruja" tagasi ja sõin seal ja ajasime juttu ka. Siis kõmpisin koju. Jalutamine on väga hea, mulle meeldib tunda, kuidas mu jalad liiguvad kindlas rütmis ja kuidas saapatallad haakuvad maapinnaga, kuidas vahemaa väheneb ilma liigse pingutuseta - nauding liikumisest, nii võiks kaua kõndida.
Ahjaa, arstile meeldivad mu saapad, kuigi ma võtsin neid jupp aega jalast ära.
Ta on muidu ka tore inimene, kuigi saadab mind kogu aeg vereanaöüüse tegema, neid ma aga ei salli üldse.
Seoses allaandmisega on ka sess minu jaoks läbi, see mulle küll erilist rõõmu ei valmista, tühja kah, kui tegemata asjad välja jätta läks kenasti B-d ja C-d, ehk saab essee eest veel A, neetult hea essee tuli. Eile öösel kirjutasin kella poole kolmeni.
Aga aitab kah, loen siin Kunderat, mõtlesin nüüd, et vaatan üle hulga aja mingit filmi. Igav on.

Nu ska jag skriva igen...

2009-01-28T22:03:00.002+02:00

Kuulasin täna veel Amy MacDonaldit, leidsin uue lemmikloo, raamatukogus käisin ka, Riion oli kah seal, vahel mulle tundub, et võiks seal kogu aeg olla, seal on vaikne ja rahulik ja seal on tuttavaid ja isegi kui ongi ainult võõrad, siis ikkagi vähem üksildane kui kodus.
Täna sain peaaegu paanika, kui tundsin et mu keha vihkab Coldrexi, nimelt hakkas mu süda peksma nagu segane ja hetkeks näis tõesti viimne tunnikene käes olevat, aga asi rahunes maha. Helistasin hiljem ka arstile ja sain oletatavaks diagnoosiks gripiviiruse, seega lähen homme perearsti juurde, sest täna oli seal kohutav järjekord.
Nüüd peaksin hakkama esseed parandama, olen selle kohustuse edasilükkamiseks juba koristanud ja inimestega rääkinud ja uut Cheese'i lapanud, nüüd ka bloginud, ei ole midagi parata, on teine mul peakohal rippumas nagu...nagu...ee...giljotiinitera?
Liisa läks nüüd poodi, et midagi head tuua. Lähipäevil tuleb Saaremaa poole ka asuda, aga kool ikka enne ja terveks võiks ka saada.
Uus küünal kulub kuidagi kiiresti, pean Saaremaalt mõne juurde tooma, ma tean et empsul on neid seal igasuguseid, peamiselt ikka kellegi kingitud, päris ilusaidki.
Porru-hüatsindile tuleks ka midagi asemele leida, aga ilmselt tegelen sellega pärast vaheaega, sest kes selle lille ilu siin vaheajal ikka naudib.
Muide "kõhutunne" on kahtlane väljend, ma mõtlen, et kõht võib ikka väga kurjasti edast märku anda, et siis vahel kõhutunne on vaenulik? Või kui on kõhus liblikad, kas see tähendab, et süda on paha, armudes peaks ju süda hea olema? Kuigi vahel on paha ka, olen vist isegi kunagi tundnud. Hea küll, ma lähen oma jutuga rappa ja mõtetega segi, on aeg lõpetada.
Ja asuda essee kallale!
Friends are for sharing problems - I take yours, you get mine.
Sinise-punase triibulised sokid!
Mul neid pole, aga see kõlab ilusasti.
Kuigi mitte nii kenasti kui Jalgratas!
Hej hej!

Mis seal ikka pealkirjaga mässata

2009-01-27T15:41:00.003+02:00

Kuidas läheb Su eraelu?
Elud elavad eraldi.
Tõesti!?

Pole viimaseid lugenud,
olin maal,
ei, mitte asumisel!

Anna andeks, et küsisin
kohe sedasi eraldi,
parem võinuks
kleidiservast Sind tirida
või teha mõnd muud lollust.

...

Kui pettumused on ainukesed,
mis pettumusi ei valmista,
Sa kallistades tuult
haagi lahkuvale vedurile sappa
oma tusameele talved.

L. Saatpalu

Käisin linnaraamatukogus õppimas ja tagasiteel kuulasin seda laulu.
Avastasin, et olen ka Matjuse tähtaja mööda maganud, peab ka talle vist meili saatma, et kas tohib tööd natuke hiljem esitada. Järgmine semester olen selle koha pealt igatahes targem.
Elud eraldi ja tusameele talv. Aga üldiselt olen ma viimasel paaril päeval päris heas tujus olnud.
Uue küünla panin lauale, ei mitte hauale, lauale - advendiküünal sai lõpuks omadega otsa. Süüa teen, kotlette ja kartulaid. Peaks minema pea ka ära pesema, et ehk hiljem ülikooli raamatukokku, sain täna juba töö olemusest aru.
Peab end käsile võtma, tegutsema, elus tuleb ju püsida, elada, mitte kookonis vaikselt vegeteerida.
Hetkel muud ei olnudki mõttes. Või on ju kah, aga ega siis ei pea kohe kirja panema.
Nägemesine.
Muide, nahktagiga on üllatavalt soe.

26ndamal jaanuarikuu päeval

2009-01-26T17:57:00.002+02:00

Tagasi kodus, tulin just raamatukogust ja Shakespeare'ist, mokakook ei olnud nii hea kui lootsin, aga kõht on nüüd igatahes täis. Pea on ikka kahtlane, raske ja uimane tunne. Õppimisega olen jännis, Matjuse töö ei edene kuidagi ja nüüd sain veel teada, et kommunikatsiooni essee oleks pidanud kõvasti pikem olema. Tuleb sellega seoses Vogelbergile kirjutada.
Eile ei suutnud õue minekule vastu panna, käisin ja ostsin õunu ja kiivisid ja mahla, õunad olid Poola päritolu. Poeskäigust sain värske õhu sõõrmetesse ja tahtsin veel õues olla, kutsusin Arno õue, ta oli küll just jalutamast tulnud, aga tuli ikka.
Jalutamine oli mõnus.
Hommikul ärkasin kell kaheksa, uni läks ära, olin siis köögis, sõin ja koristasin ja panin oma asjad kokku, et raamatukokku minna, aga tegelikult oli see viis tundi und vist liiga vähe, sest siis ma läksin ja magasin veel natuke, kella kaheks suutsin end ikkagi tegutsema sundida ja vantsisin TÜ raamatukokku. Tunnen end seal alati natuke ebamugavalt, esiteks näib mulle, et mina olen lärmakam kui kõik teised kokku, teiseks ei leia ma kunagi raamatuid üles, kuigi olen nüüd neile kohaviitadele juba hakanud pihta saama, kolmandaks kipun ma seal ära väsima. Täna juhtuski see kolmas õige ruttu, vb olin ka lihtsalt näljane, igatahes tundus söömine parem mõte olevat kui läpaka taga konutamine. Shakespeare's oli mõnus, neil oli seal kena küünlavalgus ja mingi hästi chill muusika, Saatpalut ja teisi eesti lauljaid lasti. Nagu eelnevalt mainisin, polnud söök ehk päris see mida ootasin, aga nälg ajab härja kaevu.
Pärast oli õues ilgelt külm ja püüdsin oma kondid kiiresti koju vedada. Nüüd peakski katsuma uuesti Russelli ja Moore'i lainele saada.
Inimene on sotsiaalne loom.
Tegelikult mulle ikkagi meeldiks, kui tühjuses hõljuks "JALGRATAS"...ainult keegi ei tohiks tähtede pärast sõdima hakata.
Lehvadilehv.

Närvilõngakampsunid

2009-01-25T17:06:00.003+02:00

Olen siin, kodus ikka, sain nüüd oma koosa kätte ja jäin tsipa haigeks, keeran koivad sügavamale fliisi sisse ja haletsen end edasi. Ei tegelikult mitte, õpin hoopis, teen esseed ja see isegi tuleb mul välja. Rõõsikaid kuulan, enne sõin küünlavalgel pelmeene ja jõin teed, pelmeenid olid ilma hapukooreta, ei tahtnud hästi alla minna, aga lõpuks ikka läksid. Minust ja maha kuhil räpaseid nõusid.
Eile sain kokku selle raamatumüügi naisega, ta ikka müüs seal ennast mulle ja ma tundisn et tahaksin öökida, tema peale karjuda, et mul on kõrini tema võltsis naeratusest ja ei, ei ma ei taha seda neetud enesmüümise tööd. Aga tegelikult ma naeratasin ja ütlesin, et oli meeldiv ja ehk ma helistan kui olen järele mõelnud. Nojah.
Siis käisin veel Tiiu juures, ta oli teinud hästi head kalapirukat, jõin veini ja kohvi ja magustoiduks oli meil kook kiivilimaga, viimane näeb välja nagu oleks see tulnukatest tehtud. Mine sa tea, äkki ongi. Kiivid on ka ju ühed kahtlased viljad. karvased ja õhukose koorega.
Nojah, jälle, eks see vein mõjus ka natuke ja nende juurest linna läksin ikka tõsiselt optimistlikuna, kevade tunne oli, mul oli palav, eest lahtise jakiga käimises ongi midagi kevadist.
Õhtuks olin igatahes haige, pea oli paks ja raske, kõht keeras ja kobisin enne kümmet voodisse.
Magama muidugi ei jäänud, tõusin paari tunni pärast üles ja joonistasin: pastelli ja värvipliiatsiga segamini, sellise segase pildi. lõpuks joonistasin ühe sinise tüdruku, see olingi mina.
Siis ma riidlesin endaga ja lubasin, et hakkan tubliks, et teen kõiki neid tähtsaid asju, mida ma teha olen tahtnud. Töötan välja oma masterplan'i.
Tahaks õue minna, seal on mu kuumaval peaal mõnusalt jahe. Aga nüüd ma arvan, et ei tohiks.
Et peab natuke teetassiga toas olema.
"Armastus on siis kui näed kedagi, aga tunned seda kõhus" (Sofia 5a)
Eks ta siis olegi nii.
Nägemiseni.
P.S. Kas te tunnete ka õunalõhna kui te Õnnepalu "Piiririiki" loete? Mina tunnen, lk 100-105 on mu lemmikleheküljed, loen neid aegajalt. Et õunalõhna ja kastemärja rohu lõhna oma ninasõõrmetes tunda.

Just sucks

2009-01-23T17:01:00.002+02:00

Täna oli kena päev, vähemalt alguses, kõmpisin hommikul semiootika eksamile, päike paistis, kuulasin muusikat, ei olnud ei soe ega külm, selline hea ja paras ilm. Eksam oli ka ok, tegime natuke koostööd, Lotman oli ka lahe, rääkis, et maha kirjutajat tabab välk selgest taevast ja tema jäänuseid kasutatakse teeolude parandamiseks.
Edasi jalutasin natuke Vaksali kandis, helistasin paarile inimesele, ajasin juttu. Käisin koos Marteniga Toome poest burksi ostmas. Aga siis hakkas kõik vaikselt rappa minema.
Ok, arsti juurde mittejõudmine ei olnudki väga halb ja capuccino oli ka hea. Aga siis ma jõudsin koju, õppida nagu ei tahtnud ja tuju hakkas alla vajuma.
Tegin ristsõnu, aga need olid liiga rasked, siis helistas Heidy, juhendasin teda natuke ühe foorumi leidmise osas. Siis sain Seebult sõnumi, et ta on haige, mis tähendab, et ta ei tule Tartusse, mis tähendab, et ma ei näe teda, mis tähendab, et ma molutan ilmselt kodus, mis sukib täiega. Lisaks sellele ei saa ma ka no-life'ida, sest mäng mida ma tahan ei jõua sellise allalaadimiskiirusega kohale enne homset. Mis tähendab, et mul pole midagi teha.
"Piiririigi" sain ka läbi.
Argh.
Nagu, siis kui ma olin sotsiofoob oli mul palju inimesi kellega suhelda. Nüüd kus ma kõige vähem tahan emotseda on nad kuhugi kadunud.
Ving-ving.
Ausalt, sitt tuju on.

Failid, kaustad ja meilid - in Tartu

2009-01-20T19:04:00.000+02:00

Tunnen end õige veidralt, kõrvus kumiseb kergelt, ei suuda tähelepanu koondada, nägu on katsudes kuum, magu palavikus olles, samas ei tunne ma palaviku uimasust, pgem tohutut energiat ja vajadust midagi põnevat teha. Õppida ei taha, üldse ei taha.
Sain täna teada, et homme on usundiloo eksam, nüüdseks olen slaidid üle vaadanud, pärast loen õpikut ka, õnneks on see alles homme õhtul.
Reedel semiootika - need for a studybuddy.
Nädalavahetusel olime Curu juures, öösel koju, sadas lund, tegin vesipiipu, meeldis.
Vahva oli tegelikult, Epsut muidugi alati hea näha, aga näiteks Liisa ja Margoti ja Kadiga oli tore rääkida. Ja Jekaga ka. Millalgi teeme dnd-d jälle.
Kultuurikommunikatsiooni essee saatsin ära, nüüd ootan, et Paul vastaks, kas ma saan eetika essee ka teha või len juba ettefeilinud.
Üldiselt on hinded muidu korras.
Semiootika ongi viimane eksam, siis veedan veel natuke aega Tartus ja siis Leetu. Jalutama tahaks vb minna, tahaks midagi teha, aga õues tundus külm olevat ja ega keegi kaasa tulla kah ei viitsi.
Tjah, ahjaa, sain täna veel Ofelia peal sillas käia, sealt avaneb sajaga parem vaade kui kuskil mujal laevas - see on ka loogiline.
Päh, teen vist endale võileiba, see ärevus võtab söögiisu ka ära.
Näm-näm...hõk.

Where you gonna sleep tonight?

2009-01-17T11:31:00.003+02:00

Täna ärgates ma selle peale ei mõelnudki, mõtlesin hoopis oma veidra unenäo peale ja olin rõõmus, et see ikka uni oli. Aknast paistis päike ja kobisin oma kondid lõpuks kööki. Sain isegi interneti uuesti läpakas käima ja sõin helbeid ja apelsinimahla ja varsti teen kohvi kui ma olen piisavalt tubli, et nõud enne ära pesta. TÜ raamatukokku on plaanis minna, ehk saab enne õhtust olengut natuke ka õpitud, semiootikat näiteks, pean Arnole ta konspekti tagasi andma, eriti kui homme Saaremaale tahan minna. Mis mul vähemasti esialgu kavas oli.
Varsti tuleb jälle Couchsurfing'u koosolen, ei ole veel reganud, aga oleks päris vahva minna ja siis kutsuti mind veel mingile lastekaitse fondi koolitusele. Mõtlesin, et saan nii äkki midagi paremaks teha, sest, soigumine, et inimesed on tõprad ei vii kuhgu, vähemasti mitte senikaua kuni ma ise midagi ette ei võta.
Pealkiri tuleneb sellest laulust "This is the life", mis mul praegu YouTube'is mängib ja meeldib mulle, sest, kuigi ma nüüd olen korralik tüdruk ja magan öösiti kodus, siis aasta tagasi ei olnudki see nii loomulik. Pealegi oleks hea mõelda, et on veel kohti kuhu ööseks minna võib. Laulu mõtte on siiski veidi depressiivsem, aga see mind ei häiri, on endalgi muret piisavalt, parem hoian positiivsemast kinni.
Tooli eksami sain C, olen sellega päris rahul, eilne Euroopa ideede ajalugu läks ka vist täitsa kenasti, kuigi õppimine selleks oli kole. Vähemasti raamatukogus oli mõnus ja pärast käisin kodus vannis, see lõõgastas kohe põhjalikult, magasin küll vähe, aga see sai eilse ööga uuesti tasa tehtud. Reamon "Supergirl"...nädal aega tagasi kuulasin seda kogu aeg, aga praegu tundub ta liiga kurb, kuigi ilus.
Karini ja Kadiga käisime eile väljas, see oli jälle päris mõnus, plaanime nüüd koos trenni minna. Jah.
Aga aitab kah, ma pean tsipa paari failiformaadiprobleemiga mässama ja hiljem ju raamatukokku vaja jõuda.
Nukrus käib lainetena.
Sööge korralikult.
Sillu

Filosoofia

2009-01-15T14:13:00.003+02:00

Pärast kolmepäevast filosoofiajaloo õppimist on meeldiv avastada uusi vaatenurki.
Loodan, et sain eksami esimese korraga tehtud, homme on ideede ajalugu...õppimisest on ikka täitsa kõrini.
Grim Fandango mängisin ka lõpuni, hea mäng oli.
Jah, edu siis.

Armastusest, Lottest ja supist

2009-01-11T00:26:00.002+02:00

Nom-nom. Hakkan süüma kiirsuppi, sest olen laisk, aga õppimine teeb näljaseks ja kui kokata ei viitsi ,tuleb vähemaga läbi ajada. Pidin täna tegelikult Tali juurde maale minema, aga siis vaatasin, et bussid mängivad mulle mäkra ja jäin linna. Saunast siiski ilma ei jäänud, käisin Tiiu perega Rannus, olime seal päris pikalt ja lõpuks olin ikka väsinud ka. Tagasi tulles laskusin päris mõttesse, mõtlesin, et küll läks jamasti, ei jõudnudki eriti õppida ja nüüd tuleb pool ööd üleval olla, et midagigi tehtud saaks ja et ülikool on mulle ikka veidi vastumeelne. Aga siis tundsin järsku sellist mõnusat soojust südames, kena vaheldus sellele seal tolknevale kamakale, tundsin, et armastan ikka maailma, et mul on armsad inimesed ja armsad kohad ja ma meeldin iseendale ka. Mütlesin, et vb on see hipilik mõtlemine, siis mõtlesin, et äkki see on armastuse filosoofia. Umbes, et me saavutame eudaimonia läbi armastamise. Ja mida rohkem me armastame, seda rohkem on neid objekte, millelt meie armastus tagasi peegeldub, mis omakorda suurendab meie armastust maailma vastu ja rahulolu oma eluga ning üldist õnnetunnet. Et tõeliselt näeb vaid südamega...Väike Prints. Mina olen tegelikult rebane.
"Väikest printsi" lugesin ka, ma ei mõista miks, aga ma tunnen, et see raamat on mulle kõige olulisem raamat üldse, ma mõtlesin, et see võib olla sellepärast, et see on kirjutatud südamega, omakasupüüdmatult. Kuigi, üks asi millega ma ei nõustu, ma arvan, et vahel suured inimesed saavad aru, miks on nii tähtis teada, kas lammas sõi lille ära või mitte...vähemalt need suured inimesed, kes mäletavad, mis tunne on laps olla ja need, kes kedagi väga armastavad.
Lotte peale mõtlesin ma ka. Ma mõtlesin, et kuidas nii suur mees nagu Andrus Kivirähk saab teada, mida mõtleb üks pisike koeratüdruk, arvan, et kirjanikel on väga hea empaatiavõime kui nad nii keerulisi asju mõistavad. Või seepärast, et nad suudavad nii lihtsatesse asjadesse süvenenult suhtuda.
Siis ma sain aru, et minu lemmiktegelane on vana rännukoer Klaus, sest ta on mu vanaisa moodi. Selline, kes on palju rännanud ja oskab lugusi jutustada ja kellel on krutskeid ka sees. Ja kes ei kannata jonnimist. Aga ei saa ka peaaegu mitte kunagi kurjaks.Siis ma nüüd mõtlen, et võiks ju ka kirjanik olla, ja ise raamatusse pildid joonistada. Kui kunagi õige tunne tuleks, siis võiks.
Hea uudis, mu hüatsindil oli täna esimene õis lahti läinud, varsti hakkab ta lõhnama.
Veel hea uudis, rääkisin empsuga, ta on ikka vahva, kuigi tal on vähe aega. Mulle meeldis, et ta ütles, et armastus on olemas. Ma usun nüüd temasse palju rohkem. Endasse vist ka.
Taskus saab teisel korrusel päris head värskelt pressitud greibimahla, kuigi see on kallis.
Ally läks täna, ära, ta võttis kõik seenesupid kaasa, üks oli minu oma, olin natuke pahane, aga ainult hetkeks. Tegelikult ma loodan, et tal Soomes hästi läheb, ta leiab kindlasti palju toredaid inimesi ja tegevust ja värki. Jah, tuleb veel õigel ajal helistada ja head teed soovida.
Aitab kah, supp on otsas ja Hume'i empirism ootab.
Olge tublid.
Sillu
P.S. Seebu, kuidas me kokku võiks saada?

Aegajalt kulub ära)

2009-01-09T21:08:00.001+02:00

Martenile

20years of snowfalling

2009-01-03T23:15:00.002+02:00

Olin täna Manna töö juures Werneris, aga väsisin nii ära, et pidin koju kobima. Ja siis sadas õues lund, seda sadas nagu aegluubis, just seal Werneri ukse juures ja see oli nii neetult ilus ja ma olin nii neetult õnnetu, et hakkasin valjusti nutta ulguma. Õnneks ei näinud ma koduteel eriti kedagi. ja pisarad on tõesti tulised kui nad külma põske mööda alla jooksavad. Eks ma olengi üks suur tatistaja ja haleloom.
Nojah, aga midagi head ka, nimelt nägin täna Karinit ja Manna kutsus mind homme kelgutama. ja Epsu räägib minuga ka.
Ally McBeali vaatan.
Tegelikult ei taha ma midagi öelda.
...

Lucy in the sky with diamonds

2008-12-21T04:06:00.002+02:00

Täna on ideaalne jalutamisöö.
Kuigi, inimesi liigub tänavatel veidi liiga palju, ehk tasuks veel tund aega oodata. Samas olen ma juba praegu pisut unine ja homme pean kõik kojusõiduks korda saama.ka.
Aga õues oli hea, lund sadaas ka, ja jõgi on kõrgel, polnud varem märganudki, alles nüüd Curu juurde minnes.
Inimesi oli seal mitu, näiteks jõuluvana-Epsu, teda on tore näha, ja Margot ja Liisa ja veel teisi, Tali muide ka.
Mul oli veel palju eepilisi mõtteid, mida välja öelda, neid ikka öösiti jalutades tekib, aga ma olen liiga väss. Niiet head und,

Santa Lucia?

2008-12-11T18:36:00.000+02:00

Kas täna on Luutsinapäev? Mulle nagu tundub et on, see vist tingitud faktist, et ladina keele kt ajal koridoris "Santa Lucia"-t. Lisaks sellele nägime ka läbi ukseklaasi kleitides inimesi, kellest ühel olid põlevad küünlad peas, nad möödusid uksest kaks või kolm korda.
Niiet head Luutsinapäeva!
Wee!
Ma vihkan asju, näiteks ülikooli asotsiaalsust. Viimane on nii erinev HTG ülisotsiaalsetest vahetundidest, tundidest, üritustest. Ma igatsen selle neetud vaba suhtluse järele, huumori ja lollitamise ja mängu järele. Mitte ainult pedagooge, kes meie koolipäevi suuremal või vähemal määral vürtsitasid vaid ennekõike ikka oma sõprade järele. jah.
Siis ma vihkan anti-stress tablette. Peamiselt sellepärast et nad mul siin laua peal vedelevad ja et ma neid ageajalt võtma pean. Tuleb tunnistada, et enesetunde teevad nad paremaks. Ja ma pole oma Xanaxit välja ostnud. Ega kavatse seda ka teha.
Neetud.
Across the Universe - "I am the Walrus"
Poseerisin eile Allyle, see oli mõnus täitsa, kuigi, üllatavalt kiiresti väsitab ühes asendis seismine ära.
Söögisisu ei ole enam, või natuke on, aga mitte piisavalt et end süüa tegema sundida.
Jõulukinkidega ei ole ka veel peale hakanud, kooliga on niigi palju tegemist ja kõige paremini tunnen end hoopis Marteni juures, kus jõulukinkide hankimine on raskendatud. Vähemasti saan ma tema läpakas Grim Fandangot mängida.
Mis on minu jaoks ilmselgelt liiga keeruline mäng.
Vingvingving.
Ja virisemist jätkuks kauemakski.
Aga ma rohkem ei viitsi.
Sain ladina keele iseseisva töö C+, olen mõningal määral pettunud.
Lehvadilehv.
Ahjaa. meie kursus on muidu vahva, ainuke miinus on, et nemad suitsetavad ja mina mitte. Aga muidu võiks selle kambaga luurele minna küll.
Või ajaviiteks pöialpoisteks kehastumise mängu mängida.

2008-11-21T14:32:00.002+02:00

"Vaata, Madlike, lund sajab!" /A. Lindgren "Madlike ja Jaanikingu põnn"/

2008-11-19T13:21:00.000+02:00

Oligi nii, et läksin hommikul kooli ja sadas ja sadas, lund. Ega see pole esimene selline hommik, aga siiski esimene, millega ma õues olin, kõik tundus kena ja valge, kuigi nüüdseks on lumi juba veeks sulanud. Nüüd olen kodus, laiskloom puudub kultuurikommunikatsiooni loengust, aga läheb kindlasti keskkonnaeetikat kuulama. Ja usundilugu ka. Õhtul on rebaste ristimine, kui enesetunne ok, lähen sinna ka ja pärast peole, DJ on meie eetika õppejõud Paul.
Eile sai jälle salsas käidud ja seekord oli tõesti mõnus, tekkis kohe tunne, et tantsida on mõnus, kuigi mul on mingi eelarvamus üle vasaku õla pööramise suhtes. aga kui tantsupartner on mõistev ja kannatlik, siis on tore ju. Tantsida, tantsida, tantsida.
Lähipäevil Kadrinasse ka. Eelmise nädalalõpu olin Saaremaal, Rommi õppis uue harjumuse, ta püüab nüüd hommikuti mulle voodisse ronida, mis tal ka peale mõningaste ebaõnnestumiste lõpuks siiski välja tuleb, mis tähendab, et mina ei saa ennast liigutada, kuna u 40 kilo setterit on mulle otsa vajunud. Tahaks sooja minna, pigemkuhugi lõunasse kui lihtsalt sauna, aga hea kodune saun koos kaminatule ja kuuma glögiga annaks peaaegu sama välja.
Ega's midagi. Olge muhedad ja ärge haigeks jääge.
Lehvadi.

November ja sajab ja kõik on korras

2008-11-10T12:38:00.000+02:00

Ei läinud kooli, olen loll ja siis. Lähen ja viin hoopis oma ballikleidi tagasi. Ja raamatud raamatukokku. Jah.
Tantsida on hea, väga-väga hea, kui ma vaid oskaks veidi paremini. Aga küll ta tuleb.
"Ma tean, ta tuleb, ja juba on teel...
Ei mõtle enam halvale või heale...
...vaid üliväikse viivu seisan talle liiga löhedal"
Üle hulga aja kuulan Tättet, ehk tuli see eilsest ööst, kui jälle Tartus kõndimas käisin, raudteejaamas, tahtsin vihmamärga redelit vaadata. Vaatasin ka, ja kedagi ei olnud ja oli vaikne ja vihmane ja udune ja vaikne...ja mulle meeldis jälle Tartut tunda.
Peaks, peaks, peaks.
Palju on asju mida peaks tegema. Eelkõige kooliga seoses.
Telefoniarve maksmine on ka "peaks" tegevus.
Nägin öösel kodu unes, Lahet, ronisin puude otsa seal, vanaisa oli ka. Tähendab, et varsti peab jälle koju minema. See ei ole "peaks" halvas mõttes - kui ehk bussisõit välja arvata.
Koristasin siin, nüüd on selg mopiga tantsimisest kange, eks ta ole. Aga tunne on parem.
Hää küll.
Ma siis lähen ja vaatan mis maailmas uut on.
Lehvadilehv.

Meretagune asi

2008-10-24T21:09:00.000+03:00

Tuul tõuseb ja pühapäevaks lubatakse tormi, ilmad on sellised nagu nad olema peavad. Mulle meeldib, jahedas töötabki aju paremini. kodus olemise aega sisustan söögitegemise, jalutamise ja koristamisega. mõtlen nii vähe kui suudan, aga mõtlen ikkagi. ma pole enam üldse kindel, mida teha. kui üks otsus tundub Tartu-Viljandi teelõigul õige, siis pärast Pärnut ei suuda ma enam oma mõtteid üldse jälgida ja järg kaob käest.
Nüüd, teist päeva Saaremaal, hakkavad asjad jälle selginema, lahendust ei ole veel, aga ma tunnen ennast paremini, ehk on seekord õigem oodata, kergema vastupanu teed minek näib südamele vale.
Pisarad kipuvad ikka neetult kergesti tulema, ei oska neid ka kinni hoida, kuid ega nad enam midagi ei paku, lihtsalt hale hakkab.
Siin on taevas tähti täis, see on teistmoodi kui linnas ja roosid õitsevad aias, kardan, et varsti võtab külm neil pungad ära. peaks hakkama neid tagasi lõikama.
Teisipäeval käisin muide genis "Ameerikat" vaatamas, ikka soovitan, nüüd tuleb Tauri meiega Tartusse kaasa, tahaks ehk teda ka seda vaatama viia. Taurist veel, ta võitis täna geo-olümpiaadi, mis tähendab, et ta on tubli ja ma andsin talle eile oma ajaloo konspektid, jei, nüüd hakkab keegi seda hunnikut kasutama.
Rommi va napakas peni sõelub mööda tube edasi-tagasi, ta on nii armas ja nii kurva näoga, et temast hakkab alati hale. ok, siis ei hakka kui tal mängutuju on.
Aga eks aitab kah, et ma siis püüan pühapäeval tagasi linnas olla, kui meri lubab ja kui ei luba, siis naudin veel õhku mis hingata sünnib.
Lehvadilehv.

Sada hetke tüdimust ja tülgastust.

2008-10-19T16:36:00.000+03:00

olles kirjutanud valmis, peaaegu valmis oma tuhandesõnalise essee, otsustasin ma natuke netis ringi kolada ja ennäe, blogisid lugeda ja siis inspireeris mind jaanus, täieti üllatavalt, ma poleks pikka aega arvanud, et viitsin siia üldse kunagi enam kirjutada, aga mõisted nagu "alati "ja "ei iial" ei tähenda niikuinii midagi.
Üldiselt tahaks öelda, et mul on kõigest kõrini, kõigist neits jaburatest mängudest, inimestest, kes ennast põletavad ja põgenevad depressanide uima, et olla keegi teine, või veelgi hullem, et ollanad ise. Vihkan seda kuidas siirus nende ilmetest on saanud võltsideks naeratusteks ja seda kuidas viimsaed aastad on tapnud minu usu sellesse siirusesse. Üle kõig jälestan nende lapsikut teesklust, täiskasvanulikku teesklust, teesklust, et näidata maailmale...ooo! Nagu maailma huvitaks. nagu üldse kedagi huvitaks. sest nad kõik ja vastikusega pean nentima, et ka mina ise, vaid kaagutavad nagu kanad oma munade ees, vaid kaagutused, vingumised, hüüded. Aga me ei tee ju midagi. Vähemalt jääb meile õigus öelda, et meie pole süüdi, sest meie ei teinud midagi.
Viimane tartune hetk oli siis kui ma vaatasin kuidas asotsiaal Comarketi kõrval magamiskoti lahti rullis ja magama läks, uneaeg oli. See oli kena.
Kas ma nüüd mässan eimillegi vastu või on kõik teised juba varem ära mässanud ja minul ei olegi midagi teha?
Aga mida siis teha?
Ma viin prügi välja.
Pesen pea ära.
Käin kooli.
Söön.
Armastan.
EDlan?
There is no passion, there is peace, is there anything?

Across The universe - Let It Be

2008-09-29T19:57:00.003+03:00

Vahel ei pea pisarad olema põhjustatud suurest kaotusest, vahel on lihtsalt halb päev, vahel ei ole kõik nii nagu sa tahaks. Vahel tulevad pisarad lausa iseenesest, kui keegi rõhutab midagi, millega sa peaaegu leppinud oled, kuid mis ikka veel haiget teeb. Ja ikka, kui midagi teha ei saa, siis...let it be.

2008-09-23T22:37:00.002+03:00

Ma mõtlen, et see lugu on saanud pihta armunud olemise tundele.
Fallin.

Armastuse apoloogia

2008-09-23T22:09:00.001+03:00

Täna on Taliesini sünnipäev, sel puhul ka siinkohal talle päikest ja kõike head. Ma olen nüüd juba peaaegu kuu aega TÜ tubli tudeng, ülikool on hea ja huvitav, mõned erandlikud loengud küll välja arvatud.
Hommikul lippasin t-särgi väel kooli, õues on soe, sügisega on üldse nii, et ma tunnen end Eesti jahedas kliimas paremini kui eesti wannabe-soojas kliimas.
Mul on ka igasuguseid filosoofilisi ideid peas loksunud.
Näiteks see, et "All you need is love". Ma mõtlen selle all, seda, et mida rohkem inimene armastab ja saab armastatud, seda õnnelikum ta on, silmas pean nii armastust inimeste, loomad kui ka mingite tegevuste vastu. Armastus teeb õnnelikuks, õnnelikkus muudab elu elamisväärseks.
Nõndaks. Armastage palju jaksate.
Hipilik, ma tean.
Hetkel olen kaneelipadjakeste sõltlane, muul ajal olen inimestest ja kohvist sõltuvuses.....mmmm kohv!
Loengutest popipanemine tuleks lõpetada, laiskus on nii üle pea kasvanud, et ma ei viitsi end isegi mitte kella kümneks kooli vedada.
Kuu aja mittekirjutamise kohta on selline postitus üpriski mannetu, kompenseerin seda oma hetke ühe lemmiklauluga, kui selle Youtubest üles leian.
Teie siin ümberringi aga armastage ja hoidke üksteist.
Lehva.
Sillu

Trotsides aega ja ruumi

2008-08-01T20:02:00.000+03:00

Tere, head inimesed!

Ei, ma pole veel Türile jõudnud, mis on endiselt veidi häiriv, Kannikul tuleb malega oodata. Njaa, algatuseks tekitaks teis veidi isu, meelelist iha rummikookide järele.

Mul juhtus olema aega üht retsepti katsetada.

Kokkamisele lisaks leidsin ka väikese end tüütu tööotsa, müütan nimelt "Helena" etendustel kohvi ja muud näksimist. Iseenesest ei olegi see ebameeldiv, kuna enamik inimesi on rõõmsad, pooled neist tuttavad pealegi, aga väike okas on minu ikka veel keres vinduv külmetus, või viirus nagu Tiiu ütleb. Igatahes olen ma köhiv ja tatine ja see ole kuigi meeldiv kui pead mitu tundi mere ääres mingi leti taga seisma. Tauri on nüüd igatahes ka Orissaares, temaga saab etendustel juttu ajada ja muidu ka jalutamas käia, Liisat ja Kadit on siin harvem näha. Tegelikult olen ka ise kuuvarjutus, miskipärast satun nii umbes kord kahe nädala jooksul ikka Tartusse.

Folgil sai kah käidud, elamuse sai igatahes kätte, Oort oli hea ja hommikul pargipingi peal hetkeks tukastada oli ka hea. Inimesi oli seal ka.

Korteriga on asjad nüüd niikaugel, et miskine koht meil on, homseks selgub sellest ehk rohkem. Käisin igatahes Tartus ja pakkisin kõik asjad kastidesse. Mul on liiga palju asju, tõsiselt.

Nii, oi-oi, tee lendus empsi läpakale, ahaa, särgivarukas päästis olukorra.

Nojah, varsti hakkame filmi tegema. Elu läheb edasi. Ei tunne end veel suure ja targana. Pehmu on endiselt loll.

Lehvadilehv. Merevesi on soe ja hea.

Loom veel hingab

2008-06-28T18:00:00.000+03:00

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Hm, kümme aastat tagasi samal ajal, olin 9-aastane, ilmselt lippasin mööda õue ringi. Koolis ei õppinud siis ka eriti. Nojah, suvevaheaeg oli. Raamatukogus käisin ikka, tädipojaga kaklesin ka, seda enam ei tee.

2. Viis asja “vaja teha” nimekirjast?

Eee...imeda toast tolmu, käia jalgrattaga vanaisa juures, lugeda läbi laenutatud raamatud, minna ujuma, paberid TÜsse.

3. Lemmiksnäkid

Kuivatatud kalmaar, konkurentsitult. Kuigi Suffeli Puffs ja viinamarjad on ka head.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Itaaliasse läheks, puhkaks, sööks head toitu, jooks head veini, ostaks Klimti maaliga klaasvaagna.
Teeks kingitusi, maksaks võlad ära. Rosklide rockfestivalile läheks. Ämbliku ostaks ka.

5. Kohad, kus oled elanud?

Orissaare, Tartu, suved ka Leisis.

Nii, sain selle asja Goblinilt, edasi ei saada, sest olen liiga laisk, nojah, jälestage mind kui tahate, like I would care.

Muide, ma olen elus, haa! Lihtsalt sotsiofoobne, aga üksindusega kipub ka üksildus kallale tulema. Selle vastu aitab blogide lugemine. Muidu ei ole neid hea lugeda - pole millestki rääkida siis, hakkad oma suurtest avantüüridest jutstama kui sõber ütleb: "Ahjaa, ma ju su blogist lugesin..."
Sucks.
Tekib igava inimese tunne.
Niiet ma ei kirjutagi, mida ma viimasel ajal põnevat teinud olen, peale maasikasöömise ja Haapsalu tänavatel jõlkumise.
Niipalju vihjan, et millalgi satun Tartusse jälle, lisavihjeks võib olla Dagö kontsert. oleneb kas ma pileti kusagilt saan.
Nii...uudiseid veel, meil on Orissaares nüüd SEB sularahaautomaat - see on nagu wow!, sest siian oli ainult postipank ja mina kui aktiivne Ühispanga klient, pidasin seda kurjaks isiklikuks vandenõuks, aga näe, tsivilisatsioon areneb.
Sellega seoses üritasin vanu arvutimänge AOE2 ja Civ3 tööle saada, aga ebaõnnestunult. Alati tuleb keegi ja ajab selle vana arvutiromu minu äraolles tupikusse.
Ohjaa, maailm vihkab mind.
Aga mina teda mitte, kuigi mu vererõhk jupsib, käed ja jalad on koguaeg külmad ja kanged.
jama.
Mul pole enam siin perearsti ka, oeh.
Lippan nüüd omi radu pidi minema.
Edu teile.
P.S. Eelnev muusikapala on in memoriam HTG, kummardus suvele ja hümn hullumeelsusele - üks minu lemmikuid.
Sillu

Soundgarden - Black Hole Sun

2008-06-28T17:57:00.002+03:00

2008-06-20T17:11:00.002+03:00

Olen oma sotsiofoobsuses hetkeks eemaldunud ka perekonnast, täna sain kätte shokolaadi HTGst, andsin allkirjad. Nüüd hiina toit.
Aga täna on selle laulu päev - kuumus on langeud koos pilvedega Tartu orupõhja....on suvi, suvi, suvi, Tartu suvi.

Maniakaalses igatsuses avantüüride järele

2008-06-18T22:57:00.000+03:00

Argh!!!!
Ma koristasin kõike, mul on kõrini, kõrini sellest, et ma ei tea kuhu minna, et ma kahtlen olemise olemuses!
Kuradile!
Ja ma austan kogu seda alternatiivsust.
Milleks?
Urr...ilmselt on see juhuslik berserk ja läheb üle, aga praegu....EI TAHA!
Igatsen ootamatult Aka järele.
Ja Jussi järele.
ja isegi olli järele.
Miks?
Sest ma tahan olla mässav, sest ma olen seda.
Sest ma olen elus, ma ei tea, "mässama" on nii hale sõa, ma igatsen seda pea ees kuhuiganes sukeldumist, võõraid rõdusid, öist tallinna, hoove ja tänavaid.
Olgu, ma nüüd läehn välkja, Stroom leidis õige maja üles.

Tere hommikust:)

2008-06-11T09:21:00.002+03:00

Öökõndimiseks

2008-06-10T15:49:00.004+03:00

Depressiivne Kohtla-Järve, varesed ja larparid

2008-06-08T17:46:00.000+03:00

Esiteks, ei taha ma enam kunagi Kohtla-Järvele minna, ei, eiei.
Teiseks oli larp mõnus, ennekõike ikka toredate omainimeste pärast, kes seal koos olid. mäng ise oli ka päris muhe, vähemalt miimil olid käed-jalad tööd täis.
Lisaks sellele on kena kui keegi vahel natuke mu pärast muret tunneb ja kena kui keegi kohvikoort külmkappi toob.
Ja malet on alati vahva mängida, zombiga, Zeloriga, kellega iganes, vanaisaga näiteks.
Vahel on hea olla keegi teine.
Varestega on nii, et ma olin täna Hessust tulnud ja kõmpisin mööda teed silla alt läbi, et jalutada jõe ja kanali vahelisel alal ja natuke süüa. Silla juurest hakkas mind jälitama üks päris meeldiv vares, kuni ma kivi peale maha istusin, ta oli vahva, sest ta lendas mul suht koguaeg kõrval, siis ma andsin talle friikaid, ta sõi ja vedas mingi oma sõber-varese ka kohale, siis ma andsin neile mõlemale süüa.
Siis tulid mu selja taha veel paar varest luurama, aga need kaks esimest ajasid neid minema ja kui ma tahtsin teistele ka paari kartulit anda, siis nad lendasid neile peale ja sõid kartulid ära.
minu meelest olid need varesed vinged.
Ega mu muud tei nudkieriti, vedelesin ja õppisin ka, loen nüüd Dostojevskit vahelduseks.
Hetkel siis kõik.
Olge tublid.
Varesed omavad.

Probleemide looja

2008-06-06T01:43:00.000+03:00

Täna hommikul koju kõmpides jõudis minuni lõpuks teadmine sellest, kuivõrd ma olen oma probleemide algataja, olukorras, kus ümbritsev on minu vastu võrdlemisi kena, hakkan endale ise muresid tekitama. ja et ikka asi õige oleks, siis peavad need olema korralikud emotsionaalsed sasipuntrad.
Koos uue ja loogilise teadmisega jõudis minuni ka suitsiidi mõttekusest arusaamine, mitte et ma ennast nüüd oksa tõmbama hakkaks, aga ma sain aru, miks sel mõte sees on. Sest nüüd, kui oma probleemide põhjuseks olen ma ise, siis probleemi lahendamisel läbi põhjuse likvideerimise, on suitsiid igati loogiline samm. Egoistlik, seda küll, aga minu isiku vaatepuktist toimiv ja täiesti põhjendatud.
Ja veel, juurdlesin selle üle, kuidas inimene ei suuda olla paigal staadiumis kui ta võiks oma eluga rahul olla, vaid kuidas ta liikumise nimel ükskõik mida teeb, minu puhul probleemide loomine, et ikka mingeid jamasid lahendada saaks.
Lisaks sellele, et ma selle asja peale ise mõtlesin, tuli see meil jutuks ka kirjanduse eksami konsultatsioonis, kus Pluum ootamatult, seoses regivärsiga, hakkas kõnelema sellest,. kuidas inimesed ei suuda leppida sellega, mis neil on.
Üldiselt oli konsultatsioonis mõnus, eriti alguses, kui me koos Pluumi ja Katrega märke vaatasime, siis oli hea turvaline ja hubane olla seal, ma võtaks Tiina endale hea meelega psühholoogiks.
Kapivõtmed on nüüd ära antud, regasin end akadeemilisele testile ka ära, koolieksamiteks tuleks aktiivselt õppima hakata, homme pean siiski veel mängu jaoks ühtteist korda ajama. Ja veel ja veel ja veel. Ei jaksa mõtelda!
Täna oli dnd, ütleks ausalt, et tohutult hea mäng oli, kuu aega oli ju vahet ka olnud, mõnu mängimisest.
Linn haises s*** järele, kuskil vist põles kellegi kemmerg vms.
Tegeluikult oli üks vahva hetk, mul oli nimelt halli teipi vaja, helistasin oma lähedalasuva seltskonna läbi, neil aga polnud seda üldse või viibisid nad kodust ja teibist eemal, nukralt kõndisin siis Supilinnast Piro suunas, kui äkki märkame Jaani kiriku ees Barbarit, toimus umbes järgnv vestlus:
"Hei, Barbar!"
"Hei!"
"Mis teed?"
"Meil hakkas Pirol igav, tulime siia"
"Selge, kuule, ega sul halli teipi ei ole?"
"...On küll"
"....aaah? Päriselt?"
"Jah, see pole küll minu oma, aga võin laenata"
"Eem, aitähh"

Nojah, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Aga ma nüüd oma vikatit liimima ja siis unele.
Head und
Teie ProbleemitekitajaSillu

Nõmeda Neliku seiklused

2008-06-01T16:19:00.000+03:00

Niisiis, Catil oli eile sünnipäev, päevasest ajast on mälestused veidi segased, Ally oli siis meil ja tegime pannkooki ja ma koristasin. Aga õhtul vedasime ennast Riia tänava kaugesse hoovi, kus Cat oma sünnipäeva tähistas, inimesi oli seal igatahes palju, süüa oli ka natuke, peamiselt pooltoores liha, hiljem ka häid grillvorstikesi.
Igatahes oli meil alguses suur neer. Aga siis grupeerusid inimesed ümber, meie moodustasime esimese irdunud grupeeringu, kes otsustasid minna poodi hea veini järele, jah need olime meie - Nõme Nelik - Sillu, Marten, Erlessa, Markus.
Veini saime, kaks pudelit, head ja mitte nii head, igatahes oli meil irdununa lõbus, ja ma suutsin markust veenda roosade elevantide impordi vajalikkuses.
Siis sõime veel vorsti ja rääkisime veel ja vahepeal üritasid erinevad inimesed meiega ühineda....aga see ei olnud ikka see, ok, lõpuks liitus meiega Lahe Lohe, aga tema oli erand.
Siis käis Nõme Nelik veel poes ja ostis veel veini.
Ja jõi selle ka ära.
Siis me läksime Pizzapoodi, mina ja Marten hankisime koort ja mahla, teised said õlut, siis me lahknesime.
Muide, Erlessa ja Lohe kipuvad kalduma botaanilistele radadele, igatahes suutis üks sirelipõõsas neid korralikult inspireerida.
Jah, Martenil oli hommikul pohmell, haa, ma arvan, et on osad inimesed, kes saavad pohmelli, mis on nende inimeste oma, kes pohmelli ei saa, noh, Marten sai minu ja Erlessa saamatajäänud pohmeli.
Jah, nüüd võiks süüa teha.
Nii, Sillu on sii lustiline, et tsau.

Turn the ugly light off, god

2008-05-29T13:38:00.000+03:00

Eels, Eels, veelkord nemad, see lugu "Flower", ma pole ju nii emo?
Ja kui olen, siis olen sellega rahul, olen iseendaga rahul.
Nüüd ootab mind külma sõja konspekti ülevaatamine ja plakati koostamine, algus on tehtud, õpik on õigest kohast lahti, pealegi ei tunne ma end selles teemas päris lambana, kuigi aastaarvudest ei ole mul aimugi.
Oete tundnud, et mõnel kurval hommikul päike mõnitab teid?
Erlessa vist tuleb Tartusse.
Ma lõhkusin sügavkülma ukse ära, see kukkus mulle peale, jei!
Ja veekeetja on ka nüüd katki.
Ja ma kaotasin Villu kuhugi ära.
Varsti kukub lagi ilmselt kaela, või ma libastun vannis ja mõistan et vajan seda Selecti käepidemejura.
Sinepitassid on mind sissepiiranud.
Tantsima? Võimalik.
Tiiu juurde? Võiks ju.
Koju?
Kodu?
Mis toimub, miks ma olen õnnelik, mis õigusega minuga nii tehakse, miks mina?
Vingvingving
Ma arvan et elu ei sobi nõrkadele.

Kökimöki

2008-05-28T16:03:00.000+03:00

Unenäovabrikus oli eile hea, kuigi, ma nuriseks nende töö kallal, arvestades kogu seda pudrukapsaid mis ma unes nägin. Täna astun ka sealt korraks läbi, viin Merikesele kleidi sättida.
Tegin siin aktiivselt plakateid ajaloo kohta, hetkeks luban endale ühe pausi, jubedalt tahaks head täispähklitega shokolaadi.
Kohe lähen ja õpin edasi, luban et kohe.
Evelinile olen suure tänu võlgu selle konspekti ja muidu hea nõu eest, tähh:)
Ehk ma elangi unenäos, või on elu ainult üks kujutluspilt või olen ma kellegi teise unenägu, midaiganes, Tättet kuulan.
Muhe mees.
Aga ma olen nüüd valmis suunduma esimese Eesti Vabariigi ajaloo kallale, et, jah, edu mulle.

Julge laul

2008-05-27T15:38:00.002+03:00

Muljetusi kodukandist

2008-05-24T20:15:00.000+03:00

Oh mis vahva eepiline pealkiri. Tegelikult ahistan siin ema läpakat ja mõtlesin, et panen üles mõned pildid, et süütuid hingi kiusatusse viia - Saaremaal on mõnus.

Hm, see on nüüd meremärgipilt, aga ma hiljem lisan, sest mul tuli tuju jalgrattaga sõita.

Eskapismist ja sokkidest

2008-05-20T18:07:00.000+03:00

Tagantpoolt ettepoole tulles, kahe ühesuguse soki kandmine on absurdne põhimõte, tegelikkuses ei huvita kedagi, mis sokid sul jalas on, eriti kui sa saapaid ära ei võta.
Tõenäoliselt on sokid algatanud kogu maailmas inimkonnavastase vandenõu, mis seletab asjaolu, miks mul on kapis kümmekond paariliseta sokki. Tegemist on nende püüdega meid kitsarinnalisusest vabastada.
Eskapism tõusis teemana esile juba ammu, sellega on seotud minu hetke vastumeelsus alkoholi suhtes, klaas veini on ok, aga läbud on out, mis seletab, miks mind on viimase nädala jooksul neljale kutsutud. Murphy seadus.
Nii, siis oli esiplaanil arutelu larpi ja läbu sarnasustest ja erinevustest, eufooria ja pohmell. Ka eskapismist kui ühiskonna käitumisviisist olen viimasel ajal mõelnud. Üldse kerkib kogu aeg esile labane küsimus: Miks?
Raha on mul nüüd otsas suht, kojusõiduks lähen kohe piletit ostma, mängumaksu sain ära makstud, suuremad väljaminekud siiani on olnud söök ja puugisüst...omg, elagu inflatsioon.
Köögis on meil gm-miiting praegu, Taliesin ja Ally.
Vabandan oma suutmatust pealkirjas mainitud teemasid sügavamalt lahti arutada, kui keegi väga mu arvamust kuulda tahab, siis võib minuga jalutama tulla.
Nädalalõpus olen Saaremaal, teadmiseks saarlastele, teistele ka.
Nüüd, nüüd käin vist korra poes, kulutan oma viimast raha, sest mind painab shokolaadinälg.
10päeva mai lõpuni.
Kõike head.

...ja veel.

2008-05-15T03:31:00.000+03:00

Tahtsin veel lisada, et varahommikune üksindus on köögis hea, ilmselt olengi siin, et üksi olla, milleks see vajalik on, seda teab vaid minu olemus ise.
Ilus on see kuidas hommikuvalgus hakkab kerkima Annelinna kohale, keedan teed, ei taha magama minna kuigi vajan und.
Vaatan paneelmajade aknaid ja paistab et mina polegi ainuke, kes veel ei maga.
Meil on siin unetute linnajagu vist.
Teevesi sai valmis, teeme teed, eneseteostus - eneseteestus.
Dumdidum, tass tuleb leida.
Punane tass.
Peaks olema tänulik, et olen siin ja praegu, et tunnen neid inimesi, keda tunnen, et mul on need, kellest hoolida ja kes ka loodetavasti mind tühiseks ei pea.
Avantüüre ootab ees, nüüd ja igavesti, ma poleks uskunud, et kasutan sõna igavesti, mina, kes ma ei salli mitte ühegi idee igavikustamist.
Kõige külmem on vahetult enne päikesetõusu, mul on külm, teest loodan abi ja tuge, inimesest ootan toetust ja hoolimist.
Olen see, mis olen, miks?
Miks siin ja praegu?
Kus on see aevastamata aevastus?
Aeg on, küll näen kunagi tervikpilti.

Ilus värdjas

2008-05-15T03:15:00.000+03:00

Eelsil on selline lugu. Nüüd kui ma olen juba teist ööd kella poole nelja ajal üleval ja hetkel istun köögis, tundsin et tahaks midagi kirjutada.
Eels "I need some sleep" - vajan und, muidugi, homme kooli ei lähe, tunnen ette süümekaid, sest mulle tõesti meeldivad need ajalootunnid, aga ma lihtsalt ei jaksaks seal olla.
Kadi sünnipäeva kohta leiate infot tema enda blogist.
Ma olen siin npc.
Üldiselt olen rahulik, alkohol on mõttetu, rahulik olen, sest olen oma eluga rahul, põhjustatuna mõne toreda inimese eksistentsist.
Täna tuli Zavoodis minu juurde võõras vana mees ja kinkis mulle nartsissi, see oli kena.
Ostsin raamatupoest Wilde'i raamatuid - ka see oli kena.
Oh mis kena inime ma olen!
Oh, ilus värdjas.
Vajan und.

Minu filosoofia esse

2008-05-13T16:33:00.000+03:00

„Ma pole iial arvanud, et inimese vabadus seisneb selles, et ta võib teha, mida tahab, vaid pigem selles, et ta ei pruugi kunagi teha seda, mis talle ei meeldi.“ - Jean-Jacques Rousseau

Vabaduse probleemi on nii palju käsitletud, et tundub lausa utoopilisena sellele mõistele mingit ühest määratlust leida, ehk ongi see sõna: „vabadus“, vaid midagi aatelist, midagi mille eest võidelda ka siis, kui kõik on kadunud. Sellisel juhul ei oma tahe ja meeldimine vabaduse juures mingit rolli, nagu ka sajanditepikkune filosofeerimine. Ehk on vabadus siiski midagi enamat kui üks juhuslik sõna. Püüan lahata vabaduse väljundeid ja mõjutajaid, et selgitada välja, kas „vaba inimene“ üldse eksisteerib.

Rousseau’ tsitaadi juures tekitab esimesena küsimuse tahtmise ja meeldimise võrreldavus. Kujutame ette inimest, kes kogu hingest tahab sooritada langevarjuhüpet.

Selline soov ei eelda mingisugust eelnevat kogemust, soov langevarjuhüppest on teadmine a priori. Tänu mõttevabadusele, ei saa keegi talle ka sellist tahet keelata. Loomulikult võib tal olla tervislikke probleeme, mis muudaksid selle soovi täitmise riskantseks, kuid ka sellisel juhul jääb inimesele õigus tahta hüpet sooritada,

Oletame nüüd, et see inimene leidis võimaluse oma unistus täide viia, kuid avastas, et omab meeletut kõrgusehirmu, ja sai hüppest kohutava šoki. Sellisel juhul võib väita, et talle langevarjuhüpped ei meeldi, seega on tal vabadus neid enam mitte kunagi sooritada.

Antud juhul vajas ta siiski kogemust, et sellisele teadmisele jõuda. Seega on meeldimine teadmine a posteriori.

Rousseau eelistab meeldimist tahtmisele, kuid inimene ei saa jätta tegemata asju, mis talle ei meeldi, enne kui ta pole neid kogenud, sest kuigi inimene võib pettumuse hirmus jätta proovimata kõik, mis talle huvi pakub, ei saa ta ometi väita, et mõni neist tegemata tegevustest oleks talle meeldiv või ebameeldiv – tal lihtsalt puudub vastav kogemus.

Muidugi võib oletada, et iga inimene suudab luua seoseid juba kogetud ebameeldivate elamuste ja veel kogemata elamuste vahel, eeldades näiteks, et kui hirm kõrguse ees avaldub ka vaatetornis või katusel, võib tekkida hirm ka lennukist alla hüpates.

Loomulikult saab väita, et oluline ei olegi mitte kogemus vaid võimalus valida, kas mõnd tegevust kogeda või mitte, ehk tõeliselt vaba inimene võib teha „mitte midagi“.

Kuid kas „mitte midagi“ üldse saab teha?

Inimesel on olemas instinktiivsed vajadused: paljunemine, toitumine, liikumine, puhkamine.Vajadused on ka põhjuseks, miks inimesel on raske tulla toime ilma ühiskonnata.

Ühiskonnas, võtame tänapäeva maailma ühiskonnamudeliks riigi, on igal ühiskonnaliikmel kohustused ja õigused. Õigused sisaldavad muuhulgas ka nende vajaduste rahuldamist ning lisamugavusi, kuid samas eeldavad kohustuste täitmist ja reeglite järgimist, mis ei tarvitse olla meeldivad. Ühiskonnale vastukaaluks on igal indiviidil õigus valida erakuelu, loobudes samas nii ühiskonnas kehtivatest õigustest kui ka kohustustest. Erak ei pea tegema midagi, mis talle ei meeldi, eeldades, et ta elab soojas kliimas, kus ei ole vaja muretseda talvevarude ja külma pärast.

Teine võimalus on saavutada, läbi kohustuste täitmise või illegaalselt, piisav majanduslik rikkus, mis võimaldaks palgata inimesed, kes ebameeldivad toimetused ära teeks.

Seega võiks olla vaba see inimene, kes on saavutanud mugava ühiskondliku positsiooni või see, kes elab erakuna väljaspool ühiskonda, sest ainult siis on võimalik saavutada olukord, kus mitte midagi ei pea tegema.

Huvitav on asjaolu, et isend, kes tunneb end ühes keskkonnas vabana, ei tarvitse seda teises teha, Russell: “Inimene, kes on võetud ühest keskkonnast ja paisatud äkitselt teise, ei pruugi hoopiski olla vaba, kuigi see uus keskkond võib pakkuda vabadust neile, kes on sellega harjunud.“ Riik on ühiskonnavormina selle väite seletamiseks ehk kõige loogilisem, kehtivad ju erinevates riikides erinevad seadused. Muidugi võib väita, et on mõningad moraalireeglid, „Ära tapa!“ jms, mis on üldkehtivad, kuid kui hakata riigi asemel vaatlema väiksemaid kogukondi, siis võivad ka moraalipõhimõtted paljuski erineda. Piisab kui võrrelda erinevates kultuurides levinud toitumisharjumusi või iluideaale. Näiteks on mõningate Tais elavate hõimude naistel kombeks panna oma kaela ümber metallvõrusid, et kaela pikemaks venitada, sellisel meetodil võib kael venida kümneid sentimeetreid tavalisest pikemaks, samas kaasneb võrude äravõtmisega oht, et kael murdub. Kultuurikeskkonnad on erinevad ja nende mõju moraali kujundamisel küllaltki suur.

Kuna inimest loetakse loomariigi hulka, ei tasu tähelepanuta jätta ka loomade käitumisharjumusi. Paljude loomaliikide puhul kehtib reegel, et isaste võitluses ellujäänu, saab võimaluse paljuneda, inimeste puhul jääb võitjaks enamasti targem, atraktiivsem ja tugevam isend. Kõik tänu looduslikule valikule, mis on palju vanem, kui inimkonna loodud moraalireeglid. Kui me elaksime vaid selleks, et jätkata liiki, olla võitjaks looduslikus valikus, siis milleks üldse rääkida millestki nii abstraktsest, kui seda on vabadus?

Kõige lihtsam on sotsiaalset vabadust liigitada teovabaduseks ja mõttevabaduseks, mõttevabadus on põhimõtteliselt piiramatu, kuid seda võivad mõjutada elu jooksul saadud teadmised. Teovabadus võib olla piiratud inimese isiklikel põhjustel: tervis, põhimõtted, religioon, traditsioonid, või ümbritseva keskkonna poolt: seadused, perekond, loodus, materiaalsed väärtused.

Käsitleksin vabadust üldiselt, kui tahte ja võimaluse kooseksisteerimist. Tahe – see on meie vajadused, soovid, unistused. Võimalus – tahte realiseerimiseks vajalik tegur.

Arvan, et mida rohkem on inimesele antud võimalusi, seda rohkem ta tahab, iga võimalus võib olla mitme tahte aluseks. Võtame lihtsa näite: kui seisan jäätiseleti ees ja mul on piisav hulk raha, et osta jäätist, müüja on kohal, jäätist on, ma tunnen, et ma tahan jäätist – mul on selle tahte realiseerimiseks ka võimalus.

Kuid nüüd avaneb mu ees veel mitu võimalust: millist jäätist osta, kuidas serveeritult, kui palju, kas ainult endale?

Võimalik, et leian jäätise, mis mulle maitseb, ja suudan arvestada, palju ma süüa jaksan. Sellisel juhul mu tahe ja võimalus ühtivad, saan soovitud maiustuse ja tunnen tõenäoliselt sellest rahulolu. Kuid oletame, et minu lemmikjäätist ei ole – on see siis mu vabaduse piiramine, või oli mul ehk hoopis vabadus tahta mingit teist jäätist, kuid ma lihtsalt ei osanud seda võimalust kasutada?

Tahtmised võib sellises olukorras jagada kaheks:

Soov süüa jäätist – kõik vajalik selle soovi täitmiseks on olemas, mul on võimalus jäätist osta.
Soov süüa oma lemmikjäätist, näiteks: pirnijäätist – mul on võimalus osta jäätist, tõenäoliselt mitme erineva sordi hulgast, kuid pirnijäätist parajasti müügil ei ole. Võin valida mõne teise jäätise või üldse maiustusest loobuda. Antud olukorras tekib soov saada pirnijäätist vaid tingimusel, et võimalused jäätise ostmiseks on olemas, võiks öelda, et tekib küllastumine, võimalusi on palju, kuid nende olemasolust algab uus tahtmine – tahtmine saada pirnijäätist.

Jäiga determinismi teooriat järgides ei saanudki ma oma tahtmist valida, seega oli mu pettumus juba ettemääratud, kuid kas see tähendab, et ma ei ole vaba?

Vabadus tähendab läbi tahte ja võimaluse kooseksisteerimise rahulolu saavutamist. Vabadus olla õnnelik on olemas kõigil inimestel, seda vabdust ei saa piirata ei seadused ega ka lemmikjäätise puudumine. Seda vabadust saab piiarata ainult inimene ise, oma mõtteviisiga.

Seega leian ma et vabadus on individuaalne.

Riigis kui ühiskonnas on sageli karistusena kasutusel liikumisvabaduse piiramine ehk vangistus. Kuid indiviid, kes tunneb end vangistuses mugavalt, on ju ikkagi vaba. Tal ei ole küll õigust lahkuda mingilt territooriumilt, kuid selle piires on ta ka füüsiliselt vaba. Ma arvan, et siit tulebki põhjus, miks Rousseau ei käsitle tahet otseselt vabaduse määrava osana. Kui see inimene peaks tahtma lahkuda, siis ta seda ei saa, kuid samas omab ta täielikku õigust viibida vangistuses. Siinkohal on huvitav mainida, et instinktiivselt valib hirmunud inimene sageli vangistuse, tundes end välismaailmast äralõigatuna kindlamini. Näiteks peidavad reisijad end laevakatastroofi korral sageli kappidesse või tualettidesse, kuigi ellujäämiseks oleks neil vaja laevalt lahkuda.

Inimene võib alateadlikult tegutseda vastuolus loodusliku valikuga: me võime tahta jääda ellu, kuid meie alateadvus käsib meil end kappi lukustada. Ilmselt ei ole meie tahe vaba.

Oletame, et tahe ei ole mõttevabadust piirav tegur, sellisel juhul jäävad mõttevabadust piirama mõtted, mis on sageli peegeldatud ühiskonnast, seega ei saa nad olla täiesti vabad. Kuid kui oleks võimlik eraldada kõik ühiskonna mõjud, kas siis jääks üldse midagi alles, mis inimest loomast eristaks? On ju enamik ideid kujunenud välja läbi traditsioonide, ka vabaduse mõistet on hakatud käsitlema maailmas, mis moodustub erinevatest ühiskondadest.

Inimene kui ühiskondlik loom ei saagi olla vaba?

Ja kui vabadus on inimese loodud mõiste, kas siis ta üldse saabki omada sellist väärtust nagu tal aatelisena kujutatakse?

Siiski, inimesel on üks vabadus, eelis loomade ees, mida võib tõesti pidada suuremaks, see vabadus on enamike ühiskondade reeglites ka märgitud inimese põhiõiguseks: igal inimesel on õigus elule.

Tegelikult tuleks seda nimetada suremisvabaduseks. Iga inimese vabadus surra omal soovil on see, mida loomadel sageli ei ole, tingituna loomade ja inimeste mõistuste erinevustest. Inimene on ainuke loom, kes võib end tappa omal vabal tahtel. Meil on selleks ka mitmed füsioloogilised eeldused, sealhulgas väljaarenund pöial ja püstine kehahoiak. Ka vabasurma minek on seotud väga pikkade traditsioonidega inimkonna ajaloos. Näiteks sisaldab jaapani samuraide aukoodeks klauslit, mis ütleb, et surm on kõrgemal häbis elamsest. Ükski loom peale inimese, vähemalt teadaolevalt, ei tunne pikka kestvat häbitunnet.

Selline vabadus, eeldades, et surmajärgsust ei ole, annab võimaluse kõigest loobuda, ka neist valikuvabadustest, mis ühiskonnas eksisteerivad.

Jõuangi järeldusele, et „vaba inmest“ ei ole olemas, on vaid „ühiskondlik inimene“, kes omab mõningaid „vabadusi“, mis väljenduvad tema mõtetes, otsustes ja tegudes. Oluliseim inimlik vabadus on võimalus loobuda elust, igapäevased mõtted ja tegevused on mõjutatud ühiskonna poolt, kuhu inimene kuulub. Vabadus ei ole vaid üllas aade, kuid seda üheselt määratleda on raske ja võimalik, et mõttetugi. Vabaduse individuaalsus seisneb nii inimese tahtes kui mõtteviisis, viimast saab inimene ise muuta, vabadus indiviidi jaoks seisneb eelkõige tahte ja võimaluse kooseksisteerimises.

Pead, pannkoogid ja haritus

2008-05-13T16:10:00.000+03:00

Tuiasin (muide, "tuia" on meeletult armas sõna, mis tähendab teadupärast tuvi, või luhtsalt kedagi kallist, u sama lahe kui "munuke") mööda blogisid ringi ja tundsin et tahan ka end väljedada. Mind ajendas Taliesin, kes oli lõpuks jõudnud ka mängu muljetada ja oma tegemistest kirjutada, mõtlesin, et olen küll tõeline grafomaan ja piinan teid võrdlemisi igapäevaselt oma elunatukese kirjeldustega, aga ega ma niisama alla ei anna. Niiet kannatage välja.
Eile õhtul sai Urus käidud, ning pärast väikeste nadikaelte äraajamist oli meil päris vahva, mängisime selle pealaadse asjaga footbagi, seega headbagi.
Paaritunnine sportlik tegevus mõjus siiski kurnavalt ja me tulime koju, Maximast ostsin kohvikoort.
Tehke projektor korda!
Ok, täna on õhtul tantsimine, mul on veel isu Churchilli biograafiat lugeda ja Bulgakovi "Üheksa unenägu" tuleks ka lõpetada, üritan nüüd ajaloolise kirjanduse peale üle minna, eksami jaoks või nii.
Üldiselt on koolis tore käia, täna käisin, jõin teed ja õppisin ajalugu, tunnis on hea.
Homme ja ülehomme ka.
Nii pannkookidega on nii, et eile õhtul tuli see mõte mul pähe ja täna tegi Kadi selle ka teoks, piim oligi halvaks minemas, pealegi olin ma koolist koju jõudes kohutavalt näljane.
Haritus on see asi mida ma siin üritan vaikselt saavutada, ehk oleks tore ka targem olla.
Tulbid tuleks natuke vaasis lõigata, siis seisavad kauem, Kadul sünnipäev homme, kingitusega on korras, kohvi võiks talle ka ehk teha.
Nii ta on.
Kõike head teile.

Lakooniliselt

2008-05-11T01:12:00.000+03:00

Jällegi olen end paigale sättinud kööki, laual on veel mõned viinamarjad ja pooltühi teekann, saatsin Sande just minema, käisime jalutamas. See on huvitav, et erinevad inimesed suhtuvad jalutamisse erinevalt, millest lähtuvalt annavad nad kõndimiskaaslastena erineva emotsiooni.
Tänane päev möödus perkondlikult, ka homne saab vist nii minema, grill ja saun on plaanitud, õhtul olen jälle üksi linnas, mingi ajani, Erlessa tuleb vist ka tagasi - tahaks jalutama minna. Sõltlane olen.
Eile olin öösel kodus, korralikult läksin kaheteist ajal ka magama. Pidepunkt oli probeemiks.
Ma lõpetan nüüd, see on isiklik.
Vabandust.
Head ööd.

Home with Nirvana

2008-05-09T21:58:00.000+03:00

Ja siis vahetab su lapsepõlve lemmikbänd nime ja jäätis ei maitse enam nagu vanasti, ja kahe krooni eest ei saagi midagi osta ja vanemad seavad sulle ootusi ja ootamatult on sul vaba aega ja siis on hiiglaslikud roosipõõsad kuidagi madalamaks jäänud ja keegi ei oota sind kodus sooja söögiga ja sa pead käima üksi pangas ja sõlmima üksi lepinguid ja andma ise allkirju sest keegi enam ei vastuta.
Ja siis sa tunned et oled hoolimata oma noorusest vana, kulunud.
Ojaa, muidugi erudeeritud ja intelligentne ja hulga tutvustega ja võimeline ise alkoholi ostma ja seda ka tarbima ja mida muudki veel.
Aga.
Siis tahaks lihtsalt kellegagi koos kaksi jalutada ja paar sõna lapsikut juttu ajada või päris vait olla, et ei oleks nii erudeeritud, et ei oleks nii täiskasvanud.
Ja siis tulen ma oma tühja ja korras korterisse, ja mõtlen, et mis ma valesti tegin.
Või mis ma tegemata jätsin.

Hingates maailma endasse

2008-05-08T00:00:00.000+03:00

Õhk mis on väljas täidab mu sõõrmeid ja mida edasi me mööda Jäneserada liigume seda rohkem ma teda vajan, ma hingan, ma hingan!
Haistan kõiki vihma varjundeid, lõhnakilde, ahmin nagu poolemeelne, jooksen, tahaks naerdes maha kukkuda....aga veidi häbi on.
Ja siis ma tunnen kuidas ilu täidab mu südame ja see tahaks lõhkeda, sest kõike seda imelist on nii palju.
Ma olen hull, ma tunnistan seda, aga inimesed lähevadki napakaks et maailmas vastu pidada, ja see ilu on talumatu.
Kanalil ujuvad kaks luike, kujutate ette, luiged, vihma sajab, me istume veepiirile ja seal ujuvad kaks luike!
Issand, anna mulle meelekindlust, mitte rumalusi teha, praegu on seda vaja.
Ma tsiteeriksin Vonneguti, aga te kõik teate seda tsitaati, see on hea.
Ja nüüd olen ma kodus ja on öö ja homme on päev ja kerge on olla.
Ma lisan siia midagi, mis kajastab seda mis on.
Või võiks olla.
On, saab olema, kusagil on, ajas ja ruumis, hetkel "n".

KALLIS VIHM
Jaan Kross

Õhtu on pime ja soe
ja suurest pehmest pilvest
sabiseb
kallis vihm.
Heledad aknad on rõõmsad ja märjad.
Tumedad puud on rõõmsad ja märjad.
Ja suurest pehmest pilvest
sabiseb kallis vihm.

Sinu lõhna, mis hommikul jäi
mu kätele,
silmile,
näole
ja suule,
niisutab kallis vihm
uuesti lõhnama.

Infokillukesi

2008-05-06T14:35:00.000+03:00

Oma põhjatus südamevalus ja ahastuses teatan ma, et suutsin saada inglise keele suulisel eksamil vaid 19 punkti, millest tulenevalt on mu elu nüüd ja igavesti läbi.
Aga et mitte jätta teid selle paatosliku vale kütkeisse (mis puudutab elu läbi olemist), siis jätkaks ma üldiste muljetega elust ja ilmast.
Kummalisel kombel ei ole mu elus midagi pöörelist toimunud peale paari öise uitamise Tartu tänavatel ja mõningate tunnete, mis kipuvad kuhugi südame kanti pugema, kuid nendest eelistaks ma siinkohal pikemalt mitte juttu teha, ühiskonna heaolu huvides.
Tänavad erinevalt tunnetest on aga väga ühiskondlikud ja seega täiesti ohutu vestlusteema. Üleeile öösel pärast larbipohmelusest toibumist läksin ma nimelt koos Varesega öise Tartu peale kõndima, sel korral võtsime ette Jaama tänava ümbruse kuni Supilinnani välja.
Mis me huvitavat ledsimie oli üks kummaline park kusagil Mäe tänava kandis, kus üllatus-üllatus, oli kasvama pandud elupuuhekist labürint, loodame, et see haakab seal hoolega vohama ja sellest kohast tõuseb veel tublisti tulu meie igapäevase meelelahutuse osana.
Jätkaksin nüüd melanhoolsetel teemadel, ehk juttu tuleb ilmast. Nimelt on ilm peasüüdlane minu liikumisaktiivsuse vähenemises, olles viimasel ajal ebameeldivalt külm ja tuuline.
Ühtlasi ei tasu enam aknaid öösiti lahti hoida, sest siis tekib hommikul kiusatus voodisse jääda.
Siinkohal hetkel ka lõpetan, otsin midagi köögist süüa ja hakkan tegema seda handoutide hunnikut, mille Ristikivi meile koduseks tööks jättis.
Edu teile.
Sillu

Ketsidega nõelanaine

2008-05-04T22:02:00.000+03:00

Et Kettamaailma larp oli, mis oli lahe, sest meie päästsime seekord maailma ära. Siinkohal jälle tänud gm'idele, eriti Talile selle hetke eest, kui ma sain reaalsuse ankrut riputada, see oli kuidagi jõulukuuse kaunistamise moodi, väga harras hetk minu jaoks. Martenile ja Lohele tänud öise Aliase eest, Erlessale, minu kallile kolleegile, ka. Ja muidugi tänud nende pingeliste hetkede eest selle lauamänguga ja võluritele tänud nende idiootse käitumise eest ja siilidele ka tänud ja Dibbleri pirukate eest annaks ideepreemia (leidsin enda oma seest küünla). Tegeluikult lähevad tänusõnad kunagi muljetamise alla foorumisse, niiet ma lõpetan siinkohal kiidusõnadega kõigile mängjatele ja korraldajatele.
Et jah, Põltsamaal oli väga lahe. Kahetsegu kes ei tulnud!
Ketsid ostsin endale täna ära, lõpuks. Käisime pärast tagasi hääletamist Lõunakeskusest läbi ja seal oli Converse'i soodukas, jei.
Eelsi lugu "It's a motherfucker" on väga-väga hea.
Tegelikult on siin vahepeal veel igasugu vahvaid asju olnud, näiteks inglise keele riigieksam, mis oli meie kõige ühise arvamuse kohaselt värdjalik ja õhtu koos Mialee, Markuse, Sandri, Manna, Karini, Jaanuse ja Jaanikaga Pirol, mis oli päris mõnus ja vahelduslik, mitte et ma poleks ka teisipäeval Pirol istunud, võimalik et mõnel muul päeval ka.
Öölaulupeol käisime ka muidugi, sai lauldud et aitab, natuke tantsisime ka, kurk valutab endiselt.
Tudengipäevad hakkavad vist läbi saama, olen üritanud neil ikka silma peal hoida, aga ses osas olen natuke lootusetu.
Dnd oli siin millalgi....eem neljapäeval, sest kolmapäeval olime Jõgeval, Sordis ja tegime kevade puhul pidu, hea pidu oli, tähendab, sedalaadi pidu ammu pole olnud, kas ta nüüd seepärast nii väga hea oli. Aga ilmselt siiski vajalik.
Üleüldiselt on see nädala möödunud mõningase pidutsemise ja seltskonnatsemise tähe all, mis on ka loomulik arvestades, et kevad on käes.
ma loodan, et Liisa tuleb siin nüüd kohevarsti Tartusse, et saaks teda ka Pirole ja mujale mööda Eestimaad vedada.
Homme on kooli vaja minna, infominutid kell 11.40, tõeliselt mõttetu, püüan miss Parki tabada, et veidi nõu küsida, selle õnnestumine oleks meeldiv.
Aga nüüd lähen ja loen veel pisut ja siis pidime Varesega väikse tiiru linnas tegema.
Edu teile, mu kallid.
Sillu - kevad peas ja südames

Pingelanguse deliirium

2008-04-26T19:25:00.000+03:00

Kirjand on möödas, ma parem ei arva sellest enam midagi.
Pinge on maas, olen viimased viis tundi deliiriumis, täielik ükskõiksus kõige suhtes.
Hullumeelne.
Pirol olime ka, mina ja Kadi ja Goblin ja Seemneke.
Niisiis.
Elame veel.

Majonees

2008-04-24T22:50:00.000+03:00

Kui see sõna kõlbab Brautigani romaani tagakaanele, siis kõlbab see mulle ka. Lõpetasin tema "Forellipüük Ameerikas"'i ja Salingeri "Franny ja Zooey", viimane oli kuidagi eriti hea, segunes mõnusalt ovellidega, mida ma varem lugenud olen.
Tõnis Mäge käisime kuulamas, ta oli äge, nagu ikka.
Kodus oli hea olla, laupäeval matkasime rabas, pühapäeval olime metsas ja mere ääres, teisipäeva hommikul käisin saunas, üksi on spa's päris mõnus.
Tutiaktus ei jahmatanud millegi eriliega, aga need lõpualbumid on päris toredad asjad.
Täna oli ääretult nüri päev iseenesest. Tahaks kangesti mõnd roomajat näppida, zoloogiamuuseumis olid nad kinni või surnud, neid ei saanud näppida.
Ahjaa, me avastasime, et levinuim vareseliik muuseumis on Corvus Necro.
Masendav.
Õnneks on linn ka natuke ellu ärganud ja lisaks tuikuvatele tudengitele võib Piro ümbruses kohata ka vareseid ja muid elusaid linde.
Koju jõudes märkasin ka kaht isast kassi, nende eesmärki nägin ka kohe, emakass istus esimese korruse akna peal. Romantikat kui palju.
Oleks nüüd midagi ilusat veel öelda....
Aga ei ole.
Homme on koolisööklas bõstrogonov, ehk lihatükid olluses, ilmselt vean end kohale, söök kulub ära, samas tahtis Kadu häälega Haanjamaale minna....eks näis.
Pidage end üleval.
Ehk kobisen enne kirjandit veel, kui ei, siis edu kõigile kaaskannatajtele.
Sillu

Jaama tänava hull

2008-04-13T23:17:00.002+03:00

Käisin koos Todyga jalutamas täna, tegime Annelinnale tiiru peale, enne otsisin ta maja jupp aega, jooksin ja laulsin mööda porist Jaama tänavat, hingasin põleva puumaja suitsust lehka ja vihma mõnusat pehmust. Karpmajad olid naljakad ja autodest oli savi, NBS ja mina....üks kraana oli ka tee servas ja paneelmajad. Muhe.
Kunsti essee on ära saadetud, füüsikat oskan ka juba enamvähem, natuke tuleb veel üle vaadata.
Nüüd vedelen siin ja kuulan Jefferson Airplane'i, mis on väga hea, jalutasime eile ka, Toomel koos Kadiga, siis lasime end ikka suht lahti. Ma ei mäletagi mis ma seal rääkisin, aga seda oli palju, seal tulid ikka kõik sõnad välja, kõik mõtted ja hirmud ja vihkamised.
Tänud Sandele, kes meid autoga Wilde juurde viskas. Muide, Sigmund ja Freud oli päris vahva asi vaadata, ja reedel oli meil dnd ka, mis oli ka äge. ja Tormi "Kui juhslik on suvaline?", mis on rohkem minu teetass, kui Vanemuise erudeeritud inimestele mõeldud showd.
Bullshit!
Mina olengi Väike Prints. :D
Tegelikult ei saa ma sellist au endale võtta, see on ülekohtune, ma olen palju halvem inimene.
Aga hoolimata sellest mul täna siiski veidi vedas, ses suhtes, et sain endale Wilde raamatupoest raamatu "Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames"....see on ka väga-väga hea, pealegi oli ta allahinnatud, 50eeku, üks jäi veel, minge ja krabage.
Wildes oleme viimase nädala jooksul päris mitu korda käinud, ma arvan et meie rahakottidele mõjub see katastroofiliselt.
Homme kooli, jälle kooli, vana hea HTG.
Tahaks tegelikult lähiajal korraks koju sõita, vaatame kuidas ajaliselt saab, samas jüriöö on ka tulemas, et sinn tahaks nagu jõuda. Oeh....andke mulle aega.
Deep Purple...mmh!
Ok, head ööd.
Teie sillu